Saturday, December 11, 2010

Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli...

Minu vanaema raamaturiiulis on selline lasteraamat nagu „Agu Sihvka annab aru“. Kunagi lugesin need jutud otsast lõpuni mitu korda läbi ja ikka ja jälle algas iga uus jutt sellega, kuidas üks kuuenda klassi poiss koolidirektorile seletuskirja kirjutas mingisuguse pahanduse või äparuse tõttu ning ikka ja jälle algas uus kiri nii puhtsüdamlikult kenade sõnadega: „Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, tuleb mul alustada sellest, kuidas...“  ... kuidas mul kuuendas klassis teise võõrkeelena tunniplaani saksa keel ilmus. 7 aastat koolis ning aasta ülikoolis saksa keele õpinguid pole minus aga saksa keele oskust grammigi arendanud. Saksamaale tulin purulollina ning esimesed poolteist kuudki pole paranemise märke näidanud :P

Tegelikult ei peaks ma enda vastu nii karm vast olema, sest usun, et olen siin keeleliselt ilmselt veidike ikka arenenud küll. Aga ilmselt mitte piisavalt palju selleks, et suuta ära tõlkida üks tavaline trahvikviitung. Või siis oli tegemist jälle minu tavapärase põikpäisusega ning kombega luua asjadest oma teooriad ning neid siis ise jäägitult ja ennastunustavalt uskuma jääda. Minu internetisaaga lõpunoot on see, et asjad ei läinud päris nii, nagu ma algul kirjutasin, et ohohhooo, kui maksta ei taha, passin kuu aega ilma netita ja sis saan tasuta tagasi, nagu midagi poleks juhtunudki. Kui ma päris aus olen, siis tegelikult usun ma enda loodud teooriat siiamaani, et selline „karistus“ olekski täpselt parasjagu piisav olnud. AGA. Tegelik tõde on selline, et selgus, et kui 25 euri ära ei maksa, ei saagi enam mitte kunagi netti tagasi!!! :D Ja minusugusele rahaliselt kohati suht kopsikule ning oma ideoloogiate otsas istuvale tainale oli selline asi muidugi välk selgest taevast. Ürita veel tead kõige odavamat vorsti, leiba ja jogurtit osta eesmärgiga raha kokku hoida ja siis maksa lihtsalt oma lolluse pärast kogu kokkuhoitud raha interneti trahvi peale. Ahhhhh pohh... ühesõnaga on selle asjaga nüüd ühelpool :D Seda ka veel, et läksin oma trahvi siis lahendama 6.-ndal detsembril, olles selleks ajaks netita olnud kuu ja 3 päeva ning lahked tädid teatasid mulle, et nad annavad neti tagasi kas 1. Või 15.-ndal kuupäeval.... veelkord tüng. Nüüd palun mitte naerda, sest sel hetkel oli asi minu jaoks väga tõsine :D Aga siis mul hakkasid seal pisarad voolama, et mismõttes... rääkisin neile, kuidas ma olin aru saanud, et uue kuu algul saan neti tagasi (tasuta) ja kuidas ma nii kogemata aint nii natuke mahtu ületasin jne ja see oli nii nii hale tõesti, et tädi lülitas mu neti samal päeval (6.ndal) sisse tagasi ja nüüd elan siin õndsas rahus jälle edasi :D Kui sellised juhtumised ei õpeta sulle paremini, et võõrkeel on võõras riigis kohustuslik osata, siis ma ei tea, mis veel. Ning lisaks, et mina küll ei saa aru, kuidas kiviajal need inimesed ilma netita elasid :S

Olen kuulnud ja lugenud kõiki uudiseid Eestis möllavast Monikast, kuid tegelikult oli Saksamaal ka päris kõva raju päev enne seda, kui Monika Eestimaale siirdus. Siin see aga nii hirmus vist ei olnud, kuigi saksa keele õpetaja rääkis järgmisel päeval, kuidas ta 3km 5 tunniga läbis... peaaegu sama nagu Padaoru pantvangid...

Ning lisaks ei sõitnud Trieris bussid sel õhtul mitte vabagraafiku alusel nagu Eestis, vaid lakkasid hoopis sõitmast. Mina sellega muudmoodi küll kokku ei puutunud, kui et loeng jäi ära. Seda seetõttu, et lisaks enamikele kaasüliõpilastele ei pääsenud ülikooli juurde ka õppejõud (kuna ülikool on kesklinnast kõvasti eemal, siis tullakse sinna ainult bussi või noh, autoga...). 
Meie aga – mina ja Anda ja Elina – käisime sel õhtul selles lumetormis hoopis jooksmas jällegi. Ei saanud ju trenni vahele jätta. Aga seekord oli see ausõna jumala raske, kui kohati oli lumi põlvini ja muudkui hüppa seal hangedes edasi ja samal ajal on lumi suus, ninas ja kõrvades, silmadest rääkimata J Aga muidu oli vahva ja vahva oli see ka, kuidas meid nagu hulle vaadati ja eriti friiki näo tegi see mu sama inglasest naabrinnatar, kui ta meile koridoris vastu tuli ja meil kõigil kolmel juuksed tuisulumest nagu valged lumekuninganna kroonid peas püsti olid :D

Vahepeal käisin ka linnas ilusat jõuluturgu pildistamas. Ise olen piltidega väga rahul. Vaadake teie ka! J








Monday, December 6, 2010

Nutellakreemi purk

Seda postitust ma väga kirjutama asuda ei tahtnud. Kuid mõtlesin, et kui ma ei kirjuta, siis tekib ka kindlasti palju küsimusi ja võidakse mõelda, et ma lihtsalt laisk olen ja asja unarusse jätan. Tegelikult mõtlen ma ikka päris sageli, et peaks midagi sisse kandma. Aga siinkohal tekib viimasel ajal raskusi. Mida ma kirjutan?

Minu erasmuse-elu ei ole kaugeltki nii huvitav ja värvikas, kui see enamasti teistel on olnud. Ma ei salga, et osaliselt on see minu enda süü, et ma seda värvikaks pole viitsinud ega tahtnud muuta. Tegelikult on see üleni ainult minu enda süü, et ma pole viitsinud pidutsemas käia ja sellega kaasnevaid uusi „joomasõpru“ endale hankida. Sest tegelikult näib mulle, et siin on peaaegu kõigil ainult üks eesmärk: võimalikult palju juua ja pidutseda. Tegelikult tunnen ma, et selleks olen ma liiga vana. Ja tegelikult minu tunne pole üldse mitte vale, sest kui aus olla, on väga suur enamus erasmuslasi vanuses 20-22 ja kui mu välimust mitte arvestada ja ainult vanusele keskenduda, siis olen ma nendega võrreldes tõesti vana :D

Ühesõnaga, mitte et ma seda hukka mõistaks või midagi :D tglt üldse mitte, vaid lihtsalt, et kuna mina ise seda teha ei viitsi, siis ei teki mul ka mingeid huvitavaid või koledaid või nõmedaid või naljakaid seiklusi, millest võiks kirjutada. Minu seiklus on pigem see, kui ma kl 23 üritan oma ühikatoas magama jääda, aga ei saa jääda, kuna olen sunnitud passiivselt osa saama oma ülekoridori inglasest naabritüdruku järjekordsest läbust. Seiklus selle juures on aga minu jaoks see, kuidas ma vahelduva eduga üritan toa akent lahti hoida, et tuppa imbuvast suitsuhaisust lahti saada ja puhaste kopsudega unenägudemaale sukelduda ning teiselt poolt jälle iga paari minuti tagant uuesti voodist üles tõustes, sest on valida, kas hingata sisse vastumeelset suitsulehka, siis kui sa seda ei taha, või külmetada jäise talveõhu käes oma isikliku vatiteki all jääpurikaks. See nali kestis viimasel ööl näiteks poole kolmeni, kuid 3-4 korda nädalas laekub see tsikk oma tuppa tagasi kl 4.30-5.30 hommikul ning asub siis pottide-pannide klirinal süüa valmistama. Ja enamasti ei ole ta seejuures üksi, vaid ta laekub peolt tagasi koos 3-4 liikmelise omasuguste kriiskavate isendite karjaga.

Hmm, mis siis veel. Ükspäev pärast linnaskäiku hakkasin kodu poole sõitma. Mitte kogemata, ega mitte teadmatusest, vaid täiesti teadlikult istusin ma bussi peale, mis viis mind küll ühikale lähemale, kuid mitte päris ühikani. Eesmärgiks oli mul jälle bussiga ringi sõita ja linna avastada. Aga seekord sain tünga. Suht paar peatust ülikooli campusest edasi oli sellel bussil lõpppeatus ja bussijuht tundis järjekordselt tõsist muret, et kas ma olen eksinud või mis. Nad ei taha kuidagi mõista, et mõni idaeuroopa erasmuslane nii no-lifer on, et bussiga lõpppeatusesse sõidab ja on siis valmis seal ootama 10-15 minutit, et truult bussijuhiga kahekesi bussis istudes tsivilisatsiooni poole tagasi sõita. Kuna seekord oli bussijuhiks siuke suht nooremapoolne meesterahvas, siis ma pigem jätsin enda teada selle, et ma nii pange astusin ja läksin siis bussist maha, naeratasin, et jajaa, kõik on ok.. ja hakkasin siis sealt lõpppeatusest lihtsalt jalgsi ühika poole tagasi sammuma. Külmas pakaselises talveõhtus... sammun mööda lumiseid radasid Petrisbergi ühika poole... hahaa... a tglt oli päris lahe see, et kuna väljas oli nii külm ja taevas oli selge, siis päikeseloojang muutis taeva kohati heleheleroosaks ja see oli väga ilus. Ja ma poleks seda ju muidu näinudki.

Siis igast soodukad ja muidu soodsad asjad siin poodides on suhteliselt nõmedad. Näiteks olin ma sunnitud ostma purgi Nutella sokolaadikreemi, mida ma muidu ealeski ei osta ega söö (niipalju on siiski tahtejõudu jätkunud, et sellest loobuda). Aga no mida sa teed, kui sa sisened poodi eesmärgiga osta ehk karp võid näiteks ja sinu ees praktiliselt möödapääsmatult laiutab to-hu-tu virn Nutellakreemi purke hinnaga 99 eurosenti. Näiteks mina ei ole sellise hinnaga Nutellakreemi veel kunagi varem näinud ja seda imet pidi ju ise oma käes hoidma ja kui juba minu käes, siis ka minu oma. Ja kui minu oma, siis söön üksi ära ka. Suht ruttu. Ümbes 1 õhtu+1 hommikuga. Ärge seda kodus järgi proovige.
Sama lugu on juhtunud paar korda ka mõne teise hää asjaga, nt tavalise sokolaadiga. Ja hõõgvein on siin ka liiga odav, Lidlis viimane laupäev lausa 66 senti 1l pudeli eest. Naljatilgad.

Monday, November 29, 2010

Põhirõhk Luxembourgil

Kuna viimasel ajal pole väga huvitavaid sündmusi toimunud, alustaksin kohe 27.novembril (laupäeval) aset leidnud Luxembourgi reisi lühikirjeldusest. Luxembourgi kesklinna on Trierist 45 km. Nagu ülilühike maa. Tegelikult täitsa uskumatu, kui lähedal mulle selline lahe linn asub. Läksime sinna seekord neljakesi, kuna meiega ühines veel üks läti tüdruk Dagnija. Tema sõbranna lätlane Liene, kes oskab perfektselt saksa keelt, kuna on kunagi aasta aega Šveitsis elanud, leidis endale müüja-töö Trieri jõululaadal ja ei saanud meiega ühineda. Kahjuks. Sellesmõttes ka kahjuks, et kui meid oleks 5 olnud, oleksime saanud osta grupipileti ja seega igaüks 3 euri kokku hoida. Pidime aga ostma nüüd ikka tavapärase pileti, 8,40 euri, mis annab õiguse Luxembourgis viibida terve päeva, sõita sinna ja tagasi ükskõik, mis kell väljuva rongiga ning kasutada ka linnasisest ühistransporti. Igati soodne diil ju. Kuid sellele vaatamata ei saa mainimata jätta, et umbes nädalapäevad enne meie plaanitud minekut hakkasime Andaga välja töötama strateegiaid, kuidas piletid mitte osta või kuidas osta pilet võimalikult soodsamalt. Siin oleks mitmeid võimalusi. Näiteks: meie üliõpilaspilet võimaldab sõita Saksamaa kõige läänepoolsema (meie juurest) rongijaamani tasuta, sealt Luxembourgi riigi esimese peatuseni on aga 1 peatus. Teame, et sellest peatusest Luxembourgi kesklinna on edasi-tagasi pilet kõigest 3 euri. Küsimus on aga selles, kuidas sinna peatusesse saada, kui meil kahe peatuse vahel mingit piletit ei ole. Kunagi sügisel plaanisime ka nii, et kõnnime see 4 km jalgsi, mis meil piletit pole... hihhii... jääb ära. Siis proovisime rongijaamas lunastada piletit sellest Luxembourgi riigi esimesest peatusest, aga ega need sakslased siis lollid pole... seda piletimasin teha ei võimaldanud ja kurjad reisiteeninduse tädid ei müü ammugi piletit algusega Luxembourgi riigist, sest me oleme ju Saksamaal...

Niisiis jäid üle veel variandid: a) Lähme viimasest Saksamaa peatusest alates WC-sse (tüdrukud ikka käivad vahest koos seal, eks); b) Teeskleme, et kaotasime piletid ära (ei oleks meie kõigiga läbi läinud, sest on väheusutav, et kõik 3 korraga oma piletid ära kaotasid – see oleks läbi läinud ehk ühega); c) Teeskleme, et magasime ja siis ütleme kontrollile, kui ta meid nt rongilt maha tõsta tahab, et uuups, me pidimegi ju eelmises peatuses maha minema; d) Teeskleme, et me ei saa mitte millestki mitte midagi aru (seda oleks kõige lihtsam teeselda, sest kohati poleks teesklust vajagi), oleme ida-euroopast ja arvasime, et kõik on okei.
Igatahes, ühtegi neist variantidest me lõpuks siiski ei kasutanud, sest lätlased olid korra juba Luxembourgi lähedal Läti parlamendis valimas käinud ja teadsid seetõttu, et sellel teekonnal on suht kindlasti kontroll siiski. Ja õnneks oligi, niiet ma ei ostnudki piletit niisama. Tagasiteel oli ka. Niiet Luxembourgi tasuta ei saa.

Luxembourg ise on aga „must love“ – ehk seda linna lihtsalt peab armastama. Ta on nii teistsugune. 


Selline suursugune ja salapärane. 




Tegelikult pindalalt ei ole ta üldse suur, kuid ta mõjub suurelt ja uhkelt. Ilm oli kahjuks ülikülm ja mu parema jala väike varvas ei tahtnud kuidagi isegi rongi peal üles soojeneda ning seetõttu jäi ilmselt pool asjast nautimata ning pildidki on suht koledad minu arust välja tulnud, arvestades, et tegelikult on see linn ikka kõvasti kihvtim ja ilusam. 
Üks paljudest sildadest Luxembourgis
Igatahes ootan ma väga väga kevadet ja suve, sest mul on külmast siiber juba ja kõik kohad, kus me nüüd käinud oleme viimasel ajal on nii hallid ja üheülbaliste värvidega, et ma kaalun juba sügavalt talvel eriti kuskile mitte enam minna ja jäängi pigem kevadet ja uusi reise ootama J

Aga kui nüüd natuke tegemistes ajas tagasi minna, siis nt eelmisel laupäeval oli Anda nimepäev, mida lätlased peaaegu oma teiseks sünnipäevaks nimetavad ning seda tähistasime siis Anda juures väikse koogi ja veiniga.

Ja otseloomulikult on nüüdsest avatud siis see kauaoodatud Trieri jõuluturg.




Ja peab ütlema, et ilus on ta tõesti.


Müüakse palju palju kallist nänni, (a´la suured värvilised piparkoogid, kõikvõimalike kujudega ja värvidega küünlad, jõulukaunistused, kujukesed, suveniire ja niisama süüa).


Aga vähemalt saan sealt endale siiski selle hõõgveini kruusi ära osta, millest kuulnud olin ja seal nad ongi. Nimelt saab siin osta hõõgveini kruusi sees ning kruusi eest peab panti maksma lisaks 2 euri. Kui tahad kruusi omale, siis see on kruusi hind, aga kui tahad hästi palju hõõgveini osta ja mitte nii palju kruuse omada, siis saab kruusi ka suvalisel ajal (ei pea samal päevalgi) tagasi viia. Minu arust päris lahe.

Ja muidu müüakse seal jõululaadal igast pannkooke (Crepès), vorstikesi, hotdoge, hapukapsast, kuumi kastaneid, mandleid ja palju palju muud ja kõik lõhnab lihtsalt suurepäraselt niiet tühja kõhuga sinna majakeste vahele uudistama minna ei tasu.



Reedel (26.11) sadas meil esimest korda lund. Hästi natuke. Ja see oli maha jõudes rohkem lörts. Ja üheks õhtuks/ööks  seda maha jäigi, sest järgmisel hommikul haihtus kõik paari tunni jooksul. Nüüd on aga näha linna ümbritsevate kaugemate küngaste peal veel valget õrna lumevaipa, mille alt roheline muru välja üritab punnitada. Niiet ühesõnaga, mis ma öelda tahan, et lund siin ei ole, mitte nii nagu Eestis praegu. Aga külm on siin ikka, mis siis, et 10-20 kraadi vähem külma kui Eestis :P

Räägin nüüd veidi jaapanlastest. Mulle need väiksed tegelased jumala sümpatiseerivad. Ja mina ei teagi kuidas, aga tegelikult „satun“ ma saksa keele tundides peaaegu alati mõne jaapanlase kõrvale istuma. J A neid on meil seal muidugi parasjagu kah (u 6-8, täpselt pole lugenud). Aga nad tunduvad mulle nii lahedad. Sellised hoopis teistsugused, no mitte ainult välimuselt, vaid ka olemuselt, aga mulle meeldivad ja siis ma üritan nendega koguaeg suhelda ja nemad vist tahavad eurooplastega samamoodi suhelda, niiet kokkuvõttes on nendega ikka tõesti hästi tore rääkida. Näiteks ühega pidime osaliselt tunniülesandena rääkima oma kodust/toast Trieris ja oma kodust kodumaal. Ja siis selgus näiteks, et Jaapanis ei ole olemas (vist) sellist asja nagu oma korter. See tüdruk oli niiiii üllatunud, kui ma ütlesin, et Eestis tuleb meil korteri eest ainult arveid maksta (elekter, vesi – Nebenkosten saksa keeles). Ta ei suutnud seda kuidagi uskuda, aga mul jäi tõesti arusaamatuks, kas nad siis tõesti kõik elavad seal üürikorterites või oli lihtsalt see isend selline.

Tegelikult on jaapanlased vist suhteliselt rikkad. Seda julgen ma järeldada näiteks sellest, et absoluutselt viimasel kui ühel jaapanlasel on olemas sellised sõnaraamatud, mis on nagu väikeses arvutis, umbes 20x20cm läbimõõduga läpaka sarnases asjas, mille jaoks pole vaja internetti. Ja siis nad saavad seda igalpool kasutada ja no teate ju ise ka kui jube palju mugavam on sõnu arvutist otsida kui raamatust. Lihtsalt toksid sõna sisse ja ilmubki vaste ekraanile ja kui palju sellega aega saab kokku hoida jne jne. Ja neil on see nii advanced, et seal on lisaks jaapani-saksa, saksa-jaapani keelele veel sisse monteeritud inglise keel ka samades variatsioonides ja isegi inglise-saksa sõnaraamat. Ma olen nii kade. Ja ühelt jaapani tüdrukult ma küsisin, et palju see maksab kah neil seal.... ja siis ta ütles, et 300-400 euri. Noh, siis ma järeldasingi, et nad on vist rikkad. Kõigil on siuke asjandus olemas + igasugused muud elektroonilised imevidinad. J

Ja siis kuulsin veel, et üks jaapani tüdruk (Fuko), kes elab minuga samas ühikas, on juba 2 korda maksnud 25 euri selle eest, et on interneti mahtu ületanud. Heh. Ta ei tulnud selle pealegi vist, et iseenesest on võimalik koolimajas ka netis käia ja nii. Maksab ära, pole küsimustki J

Ja siis ühe Taiwani tüdrukuga (Yu-Ping) panin oma geograafiaalaste teadmistega jumala pange. Ma olin nii veendunud, et nad räägivad seal Taiwanis Taiwani keelt, aga võta näpust. Ei räägi! Räägivad pesueht hiina keelt (seda levinuimat mandarini oma). Õnneks on kunagi selline asi nagu Taiwani keel siiski eksisteerinud küll ja vanemad inimesed räägivad seda kohati veel praegugi, aga noored enam mitte. Ja siis ta kirjutas mu nime mulle mandarini keeles paberi peale. Ja see tüdruk on veel iga jumala kord mu sinistest silmadest nii vaimustuses ja sellest ka, et meil Eestis vahel talvel -25 kraadi külma on. Ta pole varem oma elus kordagi lund lähedalt näinud, Taiwanis on lumi ainult kõige kõrgemate mägede tippudes, kuhu inimesed ei lähe. Ja ta vaeseke käis juba eelmisel nädalal paksu fliisi ja vesti ja sulejope, mütsi, salli ja käpikutega, kui mina alles oma kevad-sügisjopega käisin ning klassiruumis lühikeste varrukatega olin... :D A noh, see tuletab mulle meelde, et üks tilluke u 28-aastane jaapani poiss (Hiroši) käis ju tegelikult juba oktoobri alguses sulejopega ringi. Klassiruumis ... :D

*** Kuna eelnev postitus oli mul tegelikult valmis kirjutatud pühapäeval ja täna, kui ma seda netti postitama hakkan, on esmaspäev, pean tegema väikese korrektuuri. Täna hommikuks on siingi maha sadanud väga korralik lumevaip.

Friday, November 19, 2010

Uus nädalake

Aeg on jälle lendama hakanud. Mitte, et ta kunagi eriti vaiksetel tuuridel liikunud olekski, kuid nüüd on mul tunne, et ta liigub kuidagi eriliselt kiiresti. Ootan väga kojuminemist ning kui oktoobris (kuu aega tagasi) tundus see aeg väga kaugel olevat, siis nüüd, kus jõuludeni on täpselt kuu aega veel, tundub mulle, et see on juba ülehomme. Suurt rolli mängib selles ka esmaspäeval (22.11) avataval Trieri suurel jõuluturul (http://www.trierer-weihnachtsmarkt.de/), mis hõlmab enda alla terve kesklinna. Müügiputkasid ja karuselle hakati juba nädalake tagasi kokku monteerima ning ka jõulukuusk oli eelmisel reedel juba keskväljakule ära toodud. Kaunistamata õnneks veel küll. Ning tänavate kohale pandi juba 2 nädalat tagasi neid jõulukaunistusi ja tulesid. Üldiselt ma pole seda kulda ja karda ja mõttetud jõulupudinat ja jõulumeeleolu kunagi eriti sallinud, kuid sel aastal ma ausalt ootan seda. Sest tegelikult on Saksamaa jõuluturud (mis tegelikult igas linnas aset leiavad) päris kuulsad ju. Ja minuarust sobib see jõulumeeleolu jube hästi siinsetele armsatele saksalikele tänavatele. Tahan kindlasti ka teistesse linnadesse jõuluturge kaema minna.

Vahepeal käisime aga lätlastega sellises väikeses linnakeses nagu Traben-Trarbach. Õigemini, kunagi ongi seal kahelpool Moseli jõge olnud kaks iseseisvat linna Traben ja Trarbach, kuid need ühendati ning nüüd ühendab neid linnasid sild koos uhke ja massiivse sillaväravaga. 




Minu mittekontrollimata andmete kohaselt, kuid tugineses Anda informatsioonile, olevat Trabeni piirkond Euroopas suuruselt teine veini ekspordi piirkond järgnedes Prantsusmaa Bourdoux´ile. Ma ei tea seda tegelikult, sest olgugi, et siin on tõesti hiiglaslikud viinamarjaväljad ja kõik, siis näiteks mina isiklikult olin enne siiatulekut vaid õige pisut Saksa Rieslingust ehk valgeveinist kuulnud (sellestsamast Moseli piirkonnas kasvatatavast viinamarja sordist). Ja kuhu paigutub siis Itaalia, Hispaania, Ungari jne.... (?) Ma ei teagi, hmmm... peaks järgi uurima.
Igatahes oli see linn väga väga armas. Jälle. Hoolimata ülikoledast ja tuulisest ilmast (jälle), suutsin ma selle linna võlu näha ning kindlasti lähen sinna kevadel tagasi.  Seda enam, et praegu olid seal tänavad tühjad ning enamik kohvikuid suletud, kuid seal pidi saama kohvikus kohaliku veinipokaali nt 1.60 euri eest, mis on odavam jällegi kui tassike teed.
Vaade linnakesele poolel teel mäkke
Nüüd tahaksin rääkida veidi ka kohalikest kommetest, mida siin juba ammu täheldanud olen, kuid pole jõudnud kirja panna.
Näiteks üllatab mind sakslaste ausus. Tundub, et nad tõesti ongi nii ausad ja kohusetundlikud, mida kindlasti minu kohta kahjuks öelda ei saa. Näiteks... siin sisenetakse bussi alati esiuksest. Kõik sisenevad sealt ning välja saab ainult tagumistest ustest ning seda seetõttu, et kõik peavad bussijuhile oma sõiduluba näitama (üliõpilastel siis see Tunika ehk üliõpilaspilet), vajadusel saab bussijuhi käest ka sularahas pileti osta. Hinnad on ülisoolased: 1 ots ühes tsoonis, nt kesklinnast minu ühikani... u 15 minutit maksab ei rohkem ega vähem kui 1.85 euri ehk 29 eeku ning kui on vaja kuhugile 2 bussiga sõita ehk vahepeal bussi vahetada, siis tuleb esimesele bussijuhile seda öelda ning siis saab lunastada spetsiaalse pileti, mis maksab 2.45 euri. Ja seda kõik umbes täpselt Tartu suuruses linnas, niiet võimalik, et ma tagasitulles enam nii kriitiline ei ole Tartu hindade suhtes ja hakkan korralikult piletit osta... hahahaa... ma väga siiski ei luba seda tegelt.... aga noh, idee poolest nagu.
Tahtsin tegelikult aususe koha pealt seda veel mainida, et kuna kõik on maru ausad siin ja näitavad bussijuhile alati piletit ja kõigil alati on ja keegi ilma ei ürita sõita ja ei saagi, siis seetõttu on bussijuhid suht mittehuvitatud, mida talle nina alla topitakse (sest keegi ju nagunii petta ei ürita), seetõttu katsetasin mina, kas on võimalik nt Tunika pähe Eesti ID –kaarti näidata ja proovisin kohe mitu korda ja mitte ühelgi korral ei huvitanud bussijuhti, mida ma talle näitasin, oluline on see liigutus, mis sa teed, et sul nagu oleks pilet olemas......

Aususest veel: siinsetest poodides, kujutate ette, puuduvad absoluutselt täielikult ostukorvid!!!!!!! Nagu saate aru.. ei ole. Ei ole ostukorve. On jah, küll, need kärud, aga need on nagu lihtsalt hiiglaslikud. Täiesti äärmusest äärmusesse eks. Sul on valida, kas minna poodi ja osta täpselt nii palju, kui kätte mahub, ehk siis nt piimapakk, saiapäts ning nt makaronipakk ja siis juba täis kätega kassasse liibata või sul on võimalus selle hiiglasliku käruga mööda poodi vurada, teistega kokku põrgata, sest ruumi on niigi vähe ja üks käru on umbes ühe riiulirea laiune, niiet 2 käru üksteisest mööda ei mahu mingi nipiga. Ning siis osta täpselt sama palju asju: piim, sai ja makaronid ja ehk siis moe pärast veel paar asja, sest muidu ei leia kassas selle hiiglasliku käru põhjast asju üleski. Siinkohal tahaksin öelda, et minuarust pole sakslased tõesti eriti taibukad olnud. Minu arust tuleks inimestele jätta võimalus valida, kui palju nad osta tahavad ning seda mitte nii, et kas sai, piim ja makaronid või siis kaupa 5-le inimesele nädalaks ajaks, et käru suur maht end õigustaks. Ostukorvid oleks siinkohal suht inimlik võimalus. Mina olen enda jaoks asja lahendanud nii, et puuviljaleti juures raban endale neid läbipaistvaid kilekotte paar tükki ning lükkan kauba sinna sisse ning kassas laon jälle kõik välja ja siis uuesti tagasi.... kuid olen näinud ka seda varianti, et kaup pannakse omaenda kotti ning siis kassas võetakse see jälle välja sealt... ja nagu võetaksegi, päriselt. Nii ausad on nad. Ja nt turvamehi pole ma poodides näinud, kes vahest igavusest vms ennast sulle kogu su poeskäigu ajaks sappa võtaks ja hoolega üle loeks ja kontrolliks, mida sa otsustad võtta ja mida jätta, olles nagu moraalseks toeks vms. Ei ole siin neid tegelasi.

Aususest veel: Siin võib raamatukogus jumala vabalt jätta oma arvuti ja muud asjad laua peale laiali ning minna ise seejuures kuskile kas mõnda vajalikku raamatut otsima vms... kõik jätavad ja keegi ei puutu sinu asju. Ükskord läksin oma arvuti juurde tagasi ja avastasin, et enne oli seal mingi 6-7 inimest oma läpakate taga ja sel hetkel olid kõik arvutid üksi oma laudade peal, ilma omaniketa. Aga noh, üldiselt, tulles ühiskonnast, kus tuleb oma isiklike asjade suhtes äärmiselt ettevaatlik olla, ma tegelikult seda siiski ei harrasta, et oma asju niimoodi laiali jätan, aga no oli ükskord vaja J

Aususest praeguseks aitab, kuid mida veel rääkida tahtsin kommetest üleüldiselt, oli see, et siin näiteks on ülimalt normaalne nähtus see, et seminarides tõstetakse kätt, kui tahetakse midagi öelda. Ma pidin algul mitu korda end tagasi hoidma, enne kui midagi ütlema hakkasin ja ega ma nüüdki ei oska veel seda hästi. Viimane kord oli umbes kolmandas klassis, kui ma kätt tõstsin, peale seda on tavaks saanud, et kõik ütlevad siis, kui teavad. Väga palju ütlejaid muidugi enamasti ei ole meil Eestis.... siin aga on paljudel oma arvamus ning töötatakse suht kaasa ning juletakse  ja tahetakse oma arvamusi välja öelda, KUID enne seda tõstetakse kätt. Ning kui mõni teine unustab tõsta ja hakkab samal ajal midagi ütlema, siis vabandatakse ette ja taha, et palun, sina esimesena, ei.. sina... ei palun, sina esimesena....... aaarrgghh, olge normaalsed! :D

Siis vahepeal käisime veel Anda ja Elinaga kohvikus kakaod joomas. Neile hakkas see kakao vahukoorega meeldima. Ning üleüldse meeldib meile see üks konkreetne kohvik. Seekord pidin jälle mina tellima, sest kuigi Elina kangesti tahab alati saksa keelt pusserdada ja arvab, et mina oskan jõle hästi ja siis ükskord isegi natuke nagu solvus, kui ma jälle ütlesin millegi peale, et mai tea, kuidas õige on.. Ütles siis, et tema arvab, et ma tean, aga lihtsalt ei taha öelda.... :D no palun! Ja samas, kui tulevad ette olukorrad, kus ta saaks tegelikult päris sakslastega harjutada ja rääkida, siis hakkab ta kangekaelselt kas inglise keeles rääkima või siis antud juhul palus hoopis minul tellida. Ja Anda tegelikult ei salli üldse saksa keelt ning põhjus, miks ta erasmust Saksamaal teeb, on lihtsalt see, et Läti ülikoolis pakutavatest partnerülikoolidest tema erialal oli Trieri ülikool kõige lõunapoolsem üldse...  :D
Aga minu kolme kakao tellimine oli tegelikult suht mark. Väga lihtlabane küsimus tegelikult ju: palun 2 kakaod vahukoorega ja üks ilma vahukooreta. Mina puterdasin nii: „Bitte drei heisse Scocolade. Zwei heisse Schocolade mit Sahne und eine mit keine Sahne“. See kõlab sakslasele umbes nii: „Palun kolm kakaod, kaks vahukoorega ja üks ka nagu vahukoorega aga tegelikult palun ilma vahukooreta..“ (niisama mainin, et tunduvalt normaalsem oleks olnud öelda „und eine ohne“ ja asi vask. Igatahes ajas see asi meid teenindanud tüüpi nii naerma, et tal oli terve kakaode valmistamise aja suu kõrvuni. Kuid kakaod said niii ülimaitsvad, et me arvasime, et tüüp unustas naerdes ennast suhkrut kakao sisse kallama. Niiet vahest tuleb kasuks, kui loll turist ja pudrukeelne idaeurooplane oled.

Ja siis seekordset pühapäeva ja söögitegemist tähistasime hoopis nii, et tegime kolmekesi koos pannkooke. Pooled pannkoogid said koos banaaniviiludega ning pooled koos õunaviilude ja kaneeliga. Päris head.

Noh ja siis edusammudes Jazz-tantsus ka veidi. Pärast kahte esimest korda kaalusin sügavalt, kas minna kolmandat korda ka. Mitte et mul oleks väga kehvasti läinud, aga kõige ideaalsemalt ka ei tulnud välja ja kava ei tahtnud ka kuidagi meelde jääda. Aga läksin siiski ning kolmadal trennikorral oligi kava meeles ja kõik tuli juba päris jazztantsulikult välja. Ehk siis (seda kirjutan ma rohkem endale, et järgmine kord, kui jälle kahtlen, kas minna või mitte, siis tuletaksin seda meelde...), et mida rohkem harjutad, seda paremini hakkab välja tulema. Kui üldse kohale ei lähe, siis ei tule nagunii ja ei hakkagi kunagi tulema, aga kui piisavalt suure ja kasvõi rumala järjekindlusega kohal käia, siis pole vist tegelikult kunagi kahtlustki, et miski, mida tahad, varem või hiljem siiski välja tulema hakkab. Kuid enamasti pole mul nii palju kannatust.. :P

Ja siis oli mul eile selline põnev asi koolis, et ühes loengus, mida ma kord nädalas täiesti vabatahtlikult lihtsalt kuulamas käin (Geographische Aspekte des Freizeit- und Tourismusmanagement) olid eile kaks noort inimest rääkimas ühes reisiorganisatsioonist (www.skr.de). Nad tutvustasid lihtsalt, millega nad tegelevad ning rääkisid põgusalt (ajapuudusel), kuidas mõningad asjad toimivad reisifirmades üleüldiselt (no nt kuidas reisipaketi hind üldiselt kujuneb) ja siis ka sellest, et neil on 2 praktikakohta vabad. Kokku töötabki selles firmas ainult 25 inimest (nende hulgas näiteks 5 tootejuhti ja 12 projektijuhti), kuid koostööd tehakse selliste suurte reisiagentuuridega nagu Thomas Cook jm. Igati vinge ning just see, mida mina tahaksin ning kui ma oleksin sakslane ja/või oskaksin saksa keelt, siis lihtsalt suurepärane võimalus, millest tuldi kooli rääkima ja pakkuma. Et nagu, miks meil Eestis selliseid asju ei ole. Ja kui ka oleks, siis meil Eestis ei oleks kunagi nii lahedaid firmasid üldse olemaski. Rääkimata palgast, võimalustest ja kõigest muust. Oeh.

Wednesday, November 10, 2010

Läänerindel muutuseta

Ehk interneti saaga jätk. Sain kirja, et olen ületanud internetti 4,13 GB ning kui ma 25 euri maksta ei taha, siis enne detsembri algust, esimest poolt, ma internetti tagasi ei saa, võta või jäta. Siinkohal mainiks, et 4GB oli kuu norm ning minu sõps läti tüdruk kasutas 11,67 GB ning karistus on ikka sama. Ehk siis internetita oma toas uue kuu esimese pooleni.

Reede hommikul kl 10.00 otsustasin trenni minna. Olin juba eelnevalt veidi kahtleval seisukohal, sest tavaliselt valmistab mulle raskusi kl 9 üles ärkamine, kuid nüüd alustada kl 10 trenni...... no ja ega see viimaseks hommikuseks trenniks siin mul jäi ka. Kahju, et see trenn on salsa-aeroobika, sest ladina rütmid ja tantsud mulle niii meeldivad, KUID... treener on JÄLLE see puujalgne 60-aastane vanamutt. No andke andeks, aga kas siis tõesti pole kedagi vähe kobedamat treeneriks panna? Lisaks sellele, et ma niigi pole hommikuinimene ning et ma niigi olin suht unine seal, siis nt Eestis on treenerid vähemalt nii ennastsalgavalt entusiastlikud ja energilised, et treening valmistab tõesti siirast headmeelt. Kuid siin... ma lihtsalt tõsiselt vihastasin poole trenni pealt treeneri peale, sest no krt, kui sa tahad treener olla, siis viitsi ennast ikka liigutada ka ja õpi vähemalt kava selgeks, mida sa tahad teistele õpetada (mis muidugi selle vanamutiga nagunii raske ei ole, st ülikerge) ehk mitte eriti väljakutsuv. Niiet, kahjuks või õnneks on mul seekord isegi väga lihtne salsa-aeroobika trennist loobuda. :)

Pärast trenni käisin linna peal jalutamas. Ma pole siiamaani veel kesklinna tänavatest päris sotti saanud, et kus miski asub ja kuhu miski tänav viib. Niiet ma siis otsustasingi lihtsalt jalutada ja ringi vaadata. Nüüd on kohe palju selgem pilt. Avastasin veel ühe sellise laheda koha klaasist maja sees, kust on näha vana linna müüre. Äramainimist väärib see puhtalt seetõttu, et seda müüride osa ei olnud üldse mitte vähe. Mitte nii vähe kui Tallinnas vabaduse platsil natukese klaaspõranda alt näha on :)

Lisaks astusin ma sisse ka Trieri toomkirikusse (Trierer Dom - www.dominformation.de). Lisaks sellele, et see on üks erakordselt suur ja võimas ehitis, on see ka Saksamaa vanim kirik üleüldse.


Ning ka seest ülivõimas. Mulle meeldis. Mulle meeldis seal isegi ühes nurgas asuva jumalakuju ees istuda ja jalgu puhata ja mõelda. Vot nii võimas kirik oli see. Kahju oli mul sellest, et samal ajal oli seal liiga palju teisi inimesi, ehk et see koht on kahjuks liiga turistikas. Aga mida sa ikka muud Saksamaa vanimast toomkirikust tahad, ei saa ju pahaks panna. Ma ise olin ju ka seekord esimest korda seal ehk siis täies hiilguses turisti staatuses.

Reede õhtul tegime Elina ja Andaga veini proovimist koos viinamarjadega. Veiniks oli jälle siinne Riesling (pudeli hind - 2.25 euri. Vein - väga hea).

Laupäeva hommikul startisime juba 9.30 (kas ma just mainisin, et ma pole hommikuinimene?) meie matkateekonnale Trierist 2 raudteejaama peatust põhja poole Kordeli pisilinna. Aga linn ei olnudki meie eesmärk, vaid hoopis ühest raamatust nähtud matkarada, mis sellest linnast alguse saab. Niisiis. Oligi juba ju kuu aega möödas meie eelmisest matkast, mis päädis 8 km asemel 25 km läbimisega ning lubadusega, et enne kevadet me uuesti loodusesse ei lähe, vaid käime edaspidi aint linnasid avastamas. Olime unustanud ka lubaduse, et mitte kunagi - st MITTE KUNAGI - ei tohi minna matkale ilma korraliku kaardita :D Aga mida tegime meie. Järjekordselt. Shallalaaa ja hopsassaa... seljakott selga ja ohhhh, küll me kõik üles leiame! :D Tutkit. Jälle eksisime ära. Nagu tõsiselt. See ei ole tglt üldse naljakas, kui sa kõnnid mööda paksu metsa, kus mingid matkarajad ju täitsa on, kuid sa ei tea, kuhu nad välja viivad ja kui kaua mingisse sihtkohta veel maad on jne. Järgisime küll väikseid märke, mis pidid meid oletatavasti ühe järjekordse kõrge kaljuni juhatama, kuid.... ühes kohas õnnestus meil millegipärast täpselt totaalselt risti vastupidine suund valida. Ja me muidugi ennastunustavalt rühkisime muudkui edasi ja edasi - 3 läbimärga lambakest - läbi tõsiselt paksu maadkatva märja lehevaiba, läbi üsna tõsiselt arvestatava seenevihma..... kuni ühel hetkel ma ütlesin, et kuulge, kas keegi meist vaatas seal kohas, kus me metsast välja tulime, vasakule poole kah? Ei. Keegi ei vaatand. Me lihtsalt hakkasime millegipärast kohe paremale astuma. Kõik 3. Oleks siis mina üksi pimekana. Aga teised järgnesid mulle kui juhtoinale, vaevumata ise nina kapuutsivarjust üles tõstma, et ise mõelda, kas mitte teises suunas ei peaks minema. :)
Hakkasime mingi aeg siis tagasi kõmpima. Enam ei olnud väga naljakas. Jalad olid juba suht jääkülmad ja me olime veits üle tunni kõmpinud (alates rongijaamast). Ja siis ühel hetkel sõitis meile sellel kitsal metsateel vastu auto, mis täpselt meie nina all seisma jäi, et end ringi keerata, kuna just täpselt seal juhtus olema veidi laiem koht. Olime seda autot ja naist näinud ka meie teekonna alguses meist mööda sõitmas. Temagi tundis meid ära ja küsis kas oleme eksinud. Me olime. Ja siis ta võttiski meid peale ja viis meid autoga Burg Ramsteini juurde, mis oli meie teine sihtkoht pärast seda kaljuronimise mõtet, millest me oma valepöördega ilma jäime ja lõpuks loobusime. Autoga saime aga ilusti vanaaegse kindlusevaremete külje alla, kuna sellel naisel oli seal restoran.

Burg Ramstein
Pärast jõime siis tänutäheks teed seal :P


Tegelikult, hoolimata külmast ja märjast ja pahast, jäävad sellised seiklused väga hästi meelde alati just positiivses mõttes. Näiteks hiljem ei mäleta sa enam seda, et sul oli külm, vaid mäletad ikka, et ohh.... nii lahe, seiklesime seal metsas ja pärast saime autoga kindluseni ja siis jõime seal hubases restoranis teed, samal ajal kui väljas ikka hallile novembrile kohasel vihma pladistas sadada. Nii tore! :)

Pühapäeval oli minu kord meile kolmele süüa teha. Otsustasin väga lihtsa ja tavapärase kartuli-hakklihakastme kasuks. Seda seetõttu, et ma iseendale üksinda polnud siiamaani veel raatsinud hakkliha soetada, kuigi hakkliha toidud üldiselt mu lemmikud on. Kuid sellise tähtsa päeva puhul siis otsustasin, et teen hakklihakastet.  Ja ilma üllatuseta sai see niiiiiiii heaa! Teistele ka meeldis väga. Hehe.

Ja võibolla vääriks veel veidi mainimist minu teisipäevane üks loeng. Nimelt tõsteti ühe loengu toimumisaeg, millele end reganud olin ja mis muidu jaanuari lõpus kahel nädalavahetusel toimuma pidi, ümber iganädalaseks loenguks algusega siis eile (9.nov). Läksin siis kohale ja mulle avanes väga veider, ma ütlen: VÄGA veider vaatepilt. Jõudsin kohale kogemata (enda rumalusest, kuna ei leidnud klassi üles) 15 minutit hiljem ning vaatan, et mis värk on... inimesed seisavad ukse taga, vahel läheb keegi sisse, vahel tuleb keegi välja.... piilusin ise lõpuks sisse ja nägin, et ok... õppejõud on õige (ikka seesama jõuluvana-onu, kes kõiki turismiaineid siin vist annab)... aga loengusaalis käib ka kõva lärm. Kuigi õppejõud istus all tahvli ees tooli peal mikrofon nina alla suunatud, nina raamatusse puuritud ning lihtsalt luges.... ja luges..... ja luges.... luges nagu juturaamatut, luges lihtsalt maha, kordagi pilku tõstmata, kordagi liigutamata, kordagi välja tegemata sellest, et kõik ajavad juttu, naeravad käivad sisse-välja. Seal valitses lihtsalt täielik kaos. Ja õppejõud ei teinud välja, ei tõstnud pilku kah. Ja siis veel korjati õpilaste poolt allkirju, et... a´la nii ei saa olla, et selline loeng on... päris palju allkirju oli seal juba selleks ajaks, kui paber minuni jõudis, aga ma ei kirjutanud alla, sest esiteks jäin ma hiljaks ja ei tea, miks õppejõud otsustas lihtsalt õpikut maha lugema hakata, teiseks ei ole see aine mulle kaugeltki kohustuslik ja ma regangi end sellelt maha ja mind tglt ei tõmba üldse mingid allkirjade kogumised või streikimised või meeleavaldused või mis iganes.... aga kohalikke üliõpilasi ajab õppejõu selline teguviis loomulikult ülimalt närvi. Nagu misasja! Mina istusin seal kohapeal seetõttu, et mul oli seal wifi ja ma sain selle ajaga endale näiteks seb-i virtuaalse pangakaardi tehtud ning bussipileti frankfurt-hahni lennuväljale ostetud 18.detsembriks, kui ma koju lendan. Mul oli suva, kus ma istun ja seda teen.
Järgmine loeng oli mul selle sama professoriga ja siis ta oli juba jälle normaalne ja tavaline ning pidas vapralt terve seminari inglise keeles. Kuigi seekord oli probleem selles, et ta oli kogemata poolele rahvale jätnud seminarimaterjali saatmata ning mina olin nende hulgas, kes ei saanud ning siinkohal ei ole vist vaja mainida, et seminar on üles ehitatud sellele eeldusele, et kõik tulevad kohale, tekst eelnevalt väga hoolikalt läbi töötatud. Aga noh, seekord siis nii. Tagantjärele saatis ta lausa 6 erinevat e-maili, igas vabandades nende ees, kes eelnevatest e-mailidest ilma jäid õigel ajal ning nüüd on mul kõik tekstid ja slaidid ja materjalid jälle olemas. Jei.

Kõige viimase asjana tahan mainida uut filmi: Wicker Park. Keda huvitav, see võiks vaadata ;) Pole kaua aega vaadanud filmi, mis mind filmi algusest lõpuni ekraani ette naelutab ning isegi järgmisel hommikul hommikusööginõusid pestes mõtlesin tagantjärele filmisündmustikule ning leidsin, et ma pean seda veel kord vaatama, et kõigest päris täpselt aru saada... aga seda positiivses mõttes.... see oli lihtsalt väga ootamatu ülesehitusega!

Thursday, November 4, 2010

Oh internet, oh internet, millal sina tuled..

Täna alustan ma oma blogipostitust selle kurva tõdemusega, et mul ei ole ühikas juba 2,5 päeva internetti. Jah, seda kurba sündmust tasuks isegi tundides lugeda, et mitu tundi mul internetti pole olnud. Kuid kui ma esialgu olin päris lootusetu ja arvasin, et nüüd olengi kuu aega internetita, siis täna sain väikese lootuskiire, et asi on ikka ülikooli poolne suure tõenäosusega ja et vast ehk ikka lähipäevadel probleem laheneb, muidu pean koguaeg ülikooli juures netti minema. Aga no nii hea on ju ikka oma kodus, oma toas, ilma välja minemata istuda arvuti taha ja meile või uudiseid või mida iganes lugeda-teha. Ma natukene nagu kartsin, et see netijama võib olla seotud ka sellega, et ma oktoobri viimasel õhtul tahtsin oma üle 2GB vaba ruumi ära kasutada ning panin filmi tõmbama. Esimene film aga ei võtnud pea üldse mahtu ning seetõttu panin ka teise tõmbama, aga kui teine film oli 1/5 tõmmatud, vaatasin, et jeeez, nüüd on maht üle (näitas 4,18GB), 31.oktoobri keskööni oli aega umbes pool tundi... kusjuures 1.novembri ehk uue kuu hommikuks olidki mu interneti mõõdud ja näidud uuesti ilusti nullis ja kõik toimis ka veel teisel novembril, kuid siis äkki, enam ei olnud netti. Seega, ma nagu väga hästi ka ei taha uskuda, et see neti ära kadumine võib olla seotud minu pisikese mahuületamisega...

Vähemalt oli see 1 film end 100% väärt, lõpuks ometi sain ma ära nähtud "Eat, pray and love"... kusjuures, kui muidu vahest on nii, et raamat on parem, kui film, sest raamatus saad sa omaenda maailmas kõike ette kujutada, siis selles filmis ma küll ei pettunud. Minuarust oli kõik täitsa paigas... ainuke võlts asi oli see, et kui raamatus oli kirjeldatud, et Liz hakkas 3 kuu pärast perfektselt itaalia keelt rääkima, siis ma tahaks teada, kuidas krt see tal õnnestus, kui nad koguaeg ainult ja ainult inglise keeles räägivad ja isegi itaalia 80-aastane vanamammi inglise keelt oskab... mida päriselus 90% juhtudest kindlasti ei juhtu :D Aga muidu oli ikka hea film.

Teisipäevaks pidin ma läbi lugema 30 lk inglisekeelset materjali managementi kohta... ja siis natuke oli see seotud ka turismi managementiga. Ma kartsin algul, et jah, loen läbi küll, aga koolis hakkab arutelu ikka saksa keeles pihta, kuid seekord otsustas õppejõud seminari läbi viia inglise keeles. Ja siis ma sain kõigest aru ja isegi tekst sai selgemaks ja sain isegi ühe korra oma arvamust öelda ja nii... kuigi enamik sakslasi ehk kohalikke ei teinud selle seminari ajal kordagi suud lahti.
Lõpus aga läks aeg nii üle, et me ei jõudnudki aruteluga lõpuni ja õppejõud muutus kärsituks ja hakkas siis saksa keelt vuristama ja tundus olevat natuke pahane, et näääd, teeme küll inglise keeles, aga see võtab nii kuramuse palju aega.......... hõhõhõõõõ, mul suva... ma ütleks selle peale, et kui kõike ei jõua, teeme pool, aga peaasi, et ma sellest poolestki vähemalt aru saaksin! :D Sest niipea, kui asi saksakeelseks läks, kadus selgus minu silmist ja kõik asendus vaid ähmase ettekujutusega umbkaudsest teemast :D

Samal päeval oli mul veel ka teine loeng. Tuli välja, et seekord on seegi seminari vormis. Kusjuures kohal oli aint 13 inimest ning õppejõud oli mingi teine mees ja kõik pidid ringis istuma ja õppejõud esitas mingi küsimuse ja igaüks pidi oma arvamuse ütlema. Ei hakka mainima seda saksakeele asja jälle, jah..... aga natuke siiski :D Nimelt, esimene kord, kui järg minuni jõudis, suutsin ma end aint sellega välja vabandada, et ma olen erasmus ja mai saa midagi aru (ilmselt täpselt nii see lause mul välja kukkuski).... aga teine kord, kui järg jälle minuni jõudis ja mul jälle polnud õrna aimugi küsimusest ega arutelu sisust ega eelnevatest vastustest ja ma jälle õlgu kehitasin.... siis õppejõud enam jonni ei jätnud.... kordas küsimust (millest ma ikka aru ei saanud), aga vot siiis tuli minu juurde vist mingi kaitseingel, sest, olles näost peedipunane (mida muga tavaliselt ei juhtu), kraaksatasin ma üle huulte omastarust inglisekeelse sõna (Price- hind), mis saksa keeles kõlab samamoodi (der Preis), aga mis mul sel hetkel meelde ei tulnud... ja oh üllatust, see vastus sobis õppejõu poolt esitatud küsimusele :D:D Super!!!! :D

Nüüdseks on uuesti alanud ka need kurikuulsad saksa keele tunnid. See B1 grupp, kuhu ma sattusin, aga nüüd aga hoopis teisest puust. Nüüd tundub mulle, et ma polegi kõige saamatum. Nüüd ma saan aru ja oskan vastata rohkem kui nii mõnigi seal. Naljakas. Aga näiteks esimesel päeval istusin ma koos armeenia tüdrukuga ja teisel päeval koos jaapani tüdrukuga ja see jaapani tüdruk säras pärast tundi nagu päike, kuna ma aitasin tal ühte harjutust teha ja selgitasin talle asju... nagu naljakas, et mina, MINA, oskasin midagi saksa keeles selgitada, heh. Kui saksa keele õppimine piirduks aint saksa keele tundidega, siis võiksin ma arvata, et ma olen juba edusamme teinud ja oskan juba midagi.... aga no lükake mind ainult mõnest päris-loengu uksest sisse, kui ma enam mitte millestki ööd ega mütsi ei jaga :D Veel.

Siis tahtsin veel kurta, kuidas ma teisipäeva õhtul, olles totaalselt ilma jäänud oma kallist internetist ning olles uue olukorraga veel üldse mitte kohanenud, läksin varem magama, ning just sellel õhtul oli kuskil meie majas pidu ja just sellel õhtul tahtsid ka minu sõpsid lätlased, kes muidu ka rahulikud ja mitte-pidutsemis-altid on, välja minna.... ma olin juba mingi pool tundi täitsa poolunes olnud, kui nad mul äkitselt ukse taga seisid ja välja kutsusid (kl oli siis 23).... ja seekord jäigi mul pidu pidamata, kuigi pidu tuli mulle peaaegu ukse taha. Järgmine kord siis :)

Ja siis veel seda, et käisin elus esimest korda Jazz tantsu trennis ja see meeldis mulle täitsa hästi. Lähen teinekord veel.

Sunday, October 31, 2010

Bernkastel-Kues ja Koblenz

Praegu mul väga palju kirjutada polegi millegi pärast. Aga vb seda, et nt reedel läksime Elina ja Andaga Bernkastel-Kuesi nimelisse väikelinna ekskursioonile. Meie ekskursioonid on üldjuhul alati sellised, et istume Trierist rongile (vahest isegi oleme suvalise esimese rongi võtnud, nagu nt me ükskord Saarbrückenisse läksime. Tol päeval oli meil pigem plaan Luxembourgi jõuda).. ning siis vaatame, kuhu me välja jõuame ja mis meid ees ootab. Tavaks on saanud rongijaamast väljudes silmad punni peas turistiinfopunkti otsida, mis enamasti ka õnnestub.

Bernkastel-Kues kui linn, ei ütle ilmselt mitte kellelegi mitte midagi. Meie nägime sellest linnast ühte imetillukest pisikest pilti ühes maakonda tutvustavas raamatus. See pildike ning väike kirje selle veinipudeli peal, mille ma ükskord ostsin ja mille me kolmekesi ära lahendasime, et see vein on pärit Bernkastel-Kuesist, ajendaski meid sinna sõitma.
Aga seekord ei istunud me suvalt rongile, vaid selleks oli vaja ikka välja vaadata rongide ja busside ajad ja need omavahel klapitada, sest just niimoodi sinna väikelinna saab, mitte otse rongiga ega mitte ka otse bussiga. Aga meil klappis kõik kenasti ja lätlased mainisid, et minu esimene saksakeelne loeng Destinationsmanagement´ist on ilmselgelt kasu toonud :D:D

Linn ise oli nagu killuke saksa muinasjutust.


Imepisike...



... Moseli jõe kallastel...

...ning siinsetele linnadele omase kindlusega mäe otsas.


... viinamarjaväljad ümberringi...


Kuigi kõik hakkab juba vaikselt kollaseks minema, kompenseeris väga soe ilm ja päikesepaiste selle ära ning linn jättis endast imelise mulje.

Laupäeva hommikul otsustasime sõita Koblenzi. See on umbes sama suur linn kui Saarbrücken (130 000 elanikku) ehk siis pisut suurem Trierist, kuid jääb suunaga hoopis teisele poole, loe: Frankfurti poole. Ehk siis, asubki täpselt poolel teel, kui sõita Trierist Frankfurti. Ühtlasi on Koblenz ka meie viimane raudteejaama peatus, kuhu me saame oma Tunikaga tasuta sõita, sealt edasi on vaja pilet osta (väga väga kallis Saksamaal).
Koblenz meeldis mulle. Oli selline mõnus linn, armsa vanalinna osaga, poode palju, vaatamisväärset samuti. Ühtlasi väärib mainimist see, et Koblenzi linna keskel saavad kokku Moseli ja Rheini jõgi, st Mosel suubub Rheini jõkke ning seda suubumiskohta nimetatakse Deutches Eckiks, ehk Saksa nurgaks.

Pilt on tehtud Saksa nurgas asuvalt kõrgelt ratsamonumendilt
Lisaks pean ma Koblenzi millalgi tagasi minema, kuna seekord jäi meil käimata üle Rheini teiselpool kaldal asuvas Koblenzi kindluses, millest avaneks kindlasti suurepärane vaade tervele linnale.

Mainiksin siinkohal ära, et tagasi Trieri jõudes ostsin ma poest hõõgveini. Ma muidu seda pisiasja ei hakkaks mainima, aga mulle lihtsalt meeldib siinsete veinide ja hõõgveinide hinnad. Nt 1l hõõgveini pudel maksab 0,99 eurosenti... no mai tea, kui ma endale seda mõniõhtu ühe kruusitäie tee asemel ei lubaks :)

Täna oli see kurikuulus mõttetu pühapäev jälle, kus kõik on kinni ja midagi ei toimi. Aga näedsa... ei olnudki nii mõttetu. Vähemalt leidsin nüüd aega, et pildid netti laadida (täna julgesin seda teha oma ühikast, kuna täna südaöösel hakkab ülikooli interneti server uut kuud gigabaitides lugema ja mul on juhtunud nii, et 4 lubatud ja kardetud GB asemel on mul terve kuuga aint 2 GB kasutatud mahtu kogunenud :))

Lisaks sain ma täna jälle tasuta süüa. Seekord tegi Anda süüa ning olin lahkelt palutud tema tuppa õhtusöögile koos oma taldriku ja kahvliga :D Järgmine pühapäev teen mina süüa. Ehk siis, muudame need Saksa mõttetud pühapäevad vähe mõttekamateks ja teeme kordamööda kolmekesi süüa :)

Aga homme on siin minu liidumaal (Rheinland-Pfalz) ja osades veel riigipüha (mis nagu siis päris riigipüha ka pole, kui ta üle riigi kõikides liidumaades ei eksisteeri, või kuidas)... igatahes on see minu jaoks sama mõttetu kui pühapäev, aint veel mõttetum, sest esmaspäeval ei oleks mul niivõinaa kooli, kuid nüüd jääb veel ka mu esmaspäeva õhtune trenn ära. Jamps. Vähemalt saan ma ehk lõpuks mahti hakata lugema teisipäevaks 30 lk artiklit Destinationsmanagementi aine jaoks, mida ma pidin alustama juba pea nädal tagasi, aga kahjuks ei ole esimesest leheküljest kaugemale jõudnud. Õnneks pole ma seda kõva häälega öelnud ega maininud, et ma mõtlesin siin korralikult õppida jms :D

Wednesday, October 27, 2010

Esimene päris loeng

Sellest nädalast hakkas Saksamaal, vähemalt Trieri ülikoolis, päris kool ka pihta. Nüüd on siin küll kõvasti sagimist rohkem. Minu esimesed loengud toimusid eile. Neid oli 2. Destinationsmanagement ning Mobilität und Verkehr. See teine on seotud liikluse ja transpordiga ning pole just kõige kõige huvipakkuvam mulle ehk, kuid kuna saan ilmselt TÜ-s selle aine asendada Transpordiplaneerimise ainega, mis mul TÜ-s sel sügisel praegu on, siis mõtlesin selle aine hoopiski Saksamaal ära teha. Seda enam, et need mõlemad ained pidid toimuma inglise keeles, pole probleemi. AGA... ei.. ei saa inglise keelt. Terve esimese loengu ootasin, millal see loeng nüüd inglise keeles pihta hakkab ja millal see jõuluvana moodi väljanägemisega õppejõud oma habeme vahelt mõne kuldmuna ehk inglise keelse sõna ehk mõne sõna, millest ma aru saan, välja poetab, aga seda kuldmuna ma eile ei näinudki (mõlemad loengud on selle jõuluvanaga)... Kõik puha saksakeelne puder ja mitte veel selline kaunis saksa keel nagu keeletunnis viimased 3 nädalat oma keeleõpetajate suust kuulsin ja millest oli võimalik aru saada. Niiet nüüd mul alles huvitavaks läheb! :D
Täna hommikul oli mul ka kolmas loeng... Immobilien- und Wohnungsmarkt ehk kinnisvaraturg.... seal oli õppejõuks üks kena naisterahvas, kes sõnu õige pisut rohkem välja hääldas, niiet loengust ei saanud ma aru ainult nii umbes 80-90%. Eelmise päeva mitte-arusaamist võiks hinnata sinna kusagile 95% kanti. Niiet täna olid juba edusammud :D
Vähemalt saan ma eksamid ilmselt teha inglise keeles ning suuliselt, usun et saan sealt kenasti läbi, sest õppejõud ei saa ju aru, kas ma ei oska soravalt vastata sellepärast, et ma ei tea, või et ma ei oska keelt :D niiet pluss on minu poolel.
Lisaks kogesin ma täna vana äratundmisrõõmu. Kui läksin õppejõu juurde, et eksami kohta küsida... alustasin oma juttu, et Hallo, ich bin erasmus studentin und.... ja siis tädi lõikas vahele, et: "Ooooo, kommst du aus Poland?" et noh, et kas ma olen poolast.... täpselt nagu iga teine inimene mu käest vanadel headel aegadel Inglismaalgi küsis :D

Ühesõnaga kooliga on OK hetkel. Ma ei saa veel üldse aru, kas ma pean nende loengutega kaasas käivaid seminare ka kaasa tegema jne... mis muidugi netis on märgitud kõik inglise keelseteks, kuid tegelik situatsioon on muidugi teine... aga igast sellised küsimused peavad nüüd lähipäevadel ka paika loksuma.

Täna sain ma esimest korda ka raamatukogus oma arvuti ära seadistatud ülikooli serveri lainele, niiet saan ülikooli hoonetes ka netti, jei. Nõme on see, et raamatukogus käimiseks peab ostma oma isikliku tabaluku riidekapile, sest raamatukokku ei tohi kaasa võtta isegi mitte oma kotti, rääkimata üleriietest. Küsisin, et jajah, aga kust ma nagu seda tabalukku siit Trierist ostan... vastuseks sain, et Baumarkt.... päris ma olengi siin ühtegi Baumarkti esiteks näinud ja kui ma kuulsin, et 1 euro shopist saab ka tabalukke osta, 1 euro eest, siis tahestahtmata tekib küsimus, et kui kõik sealt ostavad, siis saavad kõik kõikide lukud ju lahti ka vms...

Võtsin osa ka raamatukogu tutvustustuurist, kuna enne seda olin jõudnud veenduda, et iseseisvalt ma sealt küll midagi üles ei leia. Ekskursioon oli saksakeelne ja raamatuid ma endiselt ilmselgelt üles ei leia... :D

Mai tea, millal lööb minu pea kohal välku ja ma aru sellest tundmatust keelest hakkan saama.

Mis tuletab mulle nüüd meelde, et täna tulid lõpuks reedese keeletesti tulemused ka. See test, kus ma üritasin mitte väga palju kirjutada, mitte nagu eksamil, et head tulemust saada, vaid vastupidi, tahtsingi kehvemini esineda, et kergemasse gruppi saada ja KRT KÜLL, IKKA sattusin ma B1 rühma.... ehk siis kesktase. Mina ei saa aru, kas need keeleõpetajad, kes töid kontrollivad, kirjutavad minu eest sinna paberile neid vastuseid pärast juurde või misasja. Ma jätsin isegi 2 vastust täiesti kirjutamata, igaksjuhuks, et muidu äkki satun veel B1 rühma ja nüüd ma seal olen. (st A0-A1 on väga algajad; A1-A2 on algajad; A2-B1 on eelkesktase, B1 on kesktase; B2-C1 jõuab juba ideaalilähedale ning C2 on emakeel).... MINA ei ole igatahes B1 :D

Aga vähemalt on B1 grupil aint 6 keeletundi nädalas, samal ajal kui algajatel koguni 10.... ja ka kellaajad sobivad mulle kesktasemel paremini, nii et pohh, käin siis seal, äkki jääb midagi külge... äkki lööb pea kohal välku..

Ooo ja siis tahtsin veel mainida, et eile, kui ma spordihoones oma trenni algust ootasin koridoris koos paljude teistega, siis ühel hetkel nägin ma silmanurgast, et üleval lae all toru peal liigub midagi. See oli suuuuu-uuur ROTT, saba rippus veel toru pealt alla, kui ta seal ringi silkas... et siis normaalne ühesõnaga :D

Monday, October 25, 2010

Lambad ja muu..

Olen juba päris kaua tahtnud kirjutada oma muljetest siinsetest lammastest. Ei, ma hetkel siiski sakslasi lammasteks ei kiru, nad on täitsa kohe okeid. Ma mõtlengi nagu päris lambaid. Minu jaoks oli lihtsalt uskumatult hämmastav näha esimene kord kui ükskord lätlastega siinsamas ühika taga jalutamas käisime neid samu lambaid... no ok... esimene kord ma neist ei kirjutanud, sest nad olid veel üsna kenasti aiaga ümbritsetud ja noh, niisama. Viimati olin ma küll lambaid nii lähedalt näinud u 3-aastasena, siis kui mu vanaemal veel mõned lambad olid. Aga selleks, et need lambad üldse mu blogis nii suurt kõlapinda leiaksid, tuleb neil ikka midagi erakordset teha, eks. Ja nad tegid. Nimelt jalutasid nad umbes 50-100 pealise karjana - kes neid lugeda jõudsid - mööda minu akna alt.... asfalttee pealt.... tänava peal!!! Karjused ja koerad nii ees kui taga. Kusjuures karjused on ka siuksed maru vahvad... mitte niisama lönta-lönta dressides, vaid neil on mingid uhked keebid seljas, nagu mingi Sõrmuste Isanda tegelased oleksid vms. Ja koerad täidavad karjuste käske ühe sõna pealt. Peremees karjub 1 koera nime ja nt "links" vasakule... siis koer jookseb sinna ja ajab lambad jälle ühte kolonni tagasi. Täpselt nagu kunagi selles põrsa filmis "Babe" vms oli. :)) Aga kogu see nali toimus minu akna all.

Ja teinekord tulin mina koolist koju. 15 minutit on see teekond ning üldiselt saab mööda asfaltteed kõndida, kui aga tahad koju saada 13 minutiga, on võimalik mööda kitsast jalgrada ka mäkke rühkida. Ja mina muidugi tulen seda lühemat teed. Ja siis, oh sa vana... (jutt on nüüd teisest päevast juba)... jälle lambad.... minu kõnnitee peal ees... nüüd küll vähemalt 100 tükki.... kõik selle mäekülje peal, kust mu kodutee läheb.... ma pidin nende vahelt lihtsalt kätega teed tegema, sest nad olid nii lambad, et ei läinud eest ära ka. Nii lahe igastahes. Ma mõtlesin, et ma ikka kuskil tsiviliseeritud kohas õpin... Lääne-Saksamaa ja puha... aga koolist koju tulles pean tee peal lammastega võitlema :D Ja veel mitu korda olen neid siinseal näinud. Nad on vist looduslikud muruniidukid siin, lasevad enne talve kogu ümbruskondse rohumaa madalaks.

Kolmapäeval käisin esimest korda ka oma päris-koolimajaga tutvumas. Siin on nimelt 2 Campust... esimeses toimusid mul siiani 3 nädalat kõik keeletunnid ning ka kõikide teaduskondade loengud toimuvad Campus 1-s...

Väga pisiväike osake Campus I-st
.... välja arvatud geograafia ja keskkonnateaduste omad. Nende hoone on siis Campus 2-s. Ka minu ühikas on Campus 2-s, niiet oma päris turismi jm loengutele on mul ühikast u 1 minut üle tee astuda ja olengi koolimajas. Aga SEE koolimaja on tegelikult hoopis vana sõjaväehaigla :D:D

Petrisbergi ühikad + Campus II ülikoolihoone
Ta on seest küll täitsa korras ja puhas ja normis, kuid siiski.... isegi kui sa ei teaks, et see ONGI vana haigla, siis seda on kohe aru saada :) Pikad koridorid ja minuarust ka nelinurkne põhiplaan. Igatahes on see hoone ülisuur tegelikult ja näiteks, kes tahaks seal igast keemia ja keskkonnaalaseid katseid teha, siis selle ekskursiooni ajal nägin, et seal on kõik vajalik uus ja vinge tehnika ja laborid olemas.

Päris oma raamatukogu on seal ka, niiet geograafiateemaliste raamatute laenutamiseks ei pea ma samuti Campus 1 pearaamatukokku kõmpima ega midagi.

Neljapäeval oli meil "Internationales Kochen" ehk maakeeli rahvusvaheline kokkamine. See oli üks vahva üritus. Asja mõte oli selles, et igaüks valmistab mingi oma maa rahvustoidu ja siis kõik saavad erinevaid asju maitsta.
Mina kehastusin lätlaseks sel õhtul ja tegime 5-kesi läti tüdrukutega küpsisetordi. Noh, teate küll... piima sees immutatud küpsised, kohupiima-kondenspiima segu vaheldumisi, siis vahele üks kiht mustsõstramoosi, siis kiht vahukoort, jälle kohupiima-kondenspiima segu koos marmelaaditükkidega ning kõige peal veel vahukoorekiht ja mandlilaastud ja kaunistuseks veel marmelaadi ja ja ja...... no see maitses veel jõhkramalt paremini, kui see tundub kirjelduse järgi.

Tegelt tahtsime me teha küüslauguleibasid... aga meil ei ole ahju, sest ühika suur köök, kus saaks vist ahju kasutada, on hetkel remondis, ning meil ei olnd ka musta leiba. Kohupiima ja küpsisetordi jaoks vajalikud nelinurksed küpsised ja kondenspiima saime aga siinsest vene poest, mis on u 10 minutit kõndida... ja seal poes on tõesti KÕIK asjad pärit venemaalt, ukrainast, lätist, poolast vms :)) Päris lahe pood, mulle meeldib, sealt saab näiteks isegi purgi borsisuppi 30 eegu eest osta või siis mingi üle 10 sordi pelmeene on seal jne jne...

Ja siis see õhtusöök ise. See kujunes välja nii, et oli 3 pikka lauda, 2 soolaste asjade jaoks ja 1 laud nende jaoks, kes magusaid asju tegid. Ja siis kõik tõstsid endale igast asjast midagi taldrikule... seal oli siis tõesti alates pitsast, pastast, lasanjest, sushist, ühepajatoidu, salatite, liha, kala ja kanani kõiki roogasid. Ning veel tohutult palju erinevaid sorte magusaid kooke ja küpsetisi ja niisama magustoite (eredaim näide ehk itaallaste oma tiramisu jne) :)))

Üks lauake kolmest, millel olevaid asju tuli ju kõiki ometi proovida
No ja võite siis 3 korda arvata, kas mul oli pärast paha olla? Mhmh... kõht valutas ja oli nagu õhupall... ja järgmisel päeval suutsin alles kl 18 õhtul natuke jälle süüa :D Suht söögiorgia... kodus paluks mitte järgi proovida seda :D

Reede hommikul oli saksa keele test. Ma üritasin end tagasi hoida ja mitte väga palju kirjutada, sest ma tahtsin vältida seda, et ma jälle liiga tugevasse gruppi satuksin.... Sest edaspidi meie saksa keele tunnid jätkuvad (nüüd on nädal vahet ja siis on edasi 8-10 tundi keelt nädalas).
Reede õhtul oli aga erasmuste sissejuhatava 3 nädala lõpupidu. Enne seda tegime 2 lätlasega minu juures veiniproovimist, nt üle tee Lidlis maksab tavaline vein 1,29 euri ehk mingi 22 eeku. Ja see on klaaspudelis, mitte mingi papist ümbrises :) Peol sai palju palju tantsida, kuid kl 1 viskas mul juba kopa ette ja tahtsin koju magama :)

Ja reedel ostsin endale talvesaapad ka lõpuks, sest hommikuti kooli minnes oli maa juba härmas ja valge ja mina oma tennistega olin suht õnnetu ja külmast kange seal selle valge maastiku taustal :)

Laupäeval läksime lätlastega - Anda ja Elina - on nende nimed muide :D.... läksime rongiga Saarbrückenisse. See on veidi suurem linn kui Trier (130 000 elanikku). Asub päris päris prantsuse piiri ääres ning seetõttu oli linnas ka väga väga palju prantsuse keelt kuulda. Tegime väikse linnaekskursiooni, nii umbes 2 tundi ja sõitsime rongiga koju tagasi. Andaga me veel tee peal naersime, et iga kord kui me koos kuskile lähme, siis juhtub midagi. Temaga käisime me ju seal 25 km jalgsimatkal ja ei saanud pärast rongiga normaalselt koju, vaid pidime pimeduses kuskil veel pooljuhuslikult suvalise bussi peale hüppama, et siis kuskile teadmatusse kohta sõitma, et sealt alles rongi peale saada jms seiklused.... ja seekord jäi meie rong kuskil suvalises kohas u 35 minutiks lihtsalt seisma, sest ilmnes miski probleem..... aga mis, seda me aru ei saanud.... lihtsalt istusime ja tiksusime ja ootasime kojujõudmist. :)

Eile, pühapäeval, sain Elina juures hakklihakotlette, jei, tasuta söök! :D Ja pärast läksime 3-kesi jalutama, kuna ilm läks jälle soojaks ja päike nii paistis ja pühapäeviti, nagu juba mitu korda mainitud, pole üldjuhul mõtet voodist välja tulla, kuna nagunii kõik kohad on kinni ja miski ei toimi, siis eilsel ilusal pühapäeval oli väljas niiiiiiiii palju jalutajaid, et täitsa lõpp. Siin ühika taga on mul veel ka suur spordiväljak koos jalgpalli ja võrkpalliplatsidega, skatepargiga ning lastele selline hästi suur ja mitmekesine mängumaa.... seal ei ole küll midagi roosat ega kirjut või värvilist, kõik on puust ja minimalistlik ja maalähedane, kuid tegevust jätkub ning näiteks mulle meeldis ka liutorude seest alla lasta :D Jumalast suure hoo sai ja see oli veel siuke keeruga. Anda ja Elina lubasid sinna teinekord pimedas tagasi minna, kui nägid, et mulle nii meeldis :D Luxembourgi torn on mul ka siin kohe ühika taga. See on Luxembourgi linna poolt kingitus Trieri linnale sõpruse eesmärgil.

Torni tipp näitab suunda Luxembourgi linnale

Tuesday, October 19, 2010

Jeeeez, kuidas aeg lendab...

Ma ei saa aru, kuidas mu viimasest postitusest juba üle nädala möödas on.
Ma pean nüüd sügavalt järele mõtlema, millega ma siin nüüd siis tegelenud olen ja mida näinud/kuulnud/teada saanud olen. Võimalik, et neid uusi ja huvitavaid asju on ka vähemaks jäänud alguspäevadega võrreldes ning seetõttu ei ole rutanud kõike ka kirja panema.
Eelmisest nädalast vb ehk niipalju, et teisipäeval oli minu keelegrupil + ühel veel nn Geselliger Abend ehk seltskondlik õhtu. Nimelt viidi meid mingisse veinilokaali "Weinstube Gehlen" (nimi pole oluline :D) ning seal saime siis vatsad täis pugida eelmisel päeval menüüst endale väljavalitud roast. Mina valisin mingisuguse prae nimega Winzelsteak, millest ma aru sain ainult sõna teisest poolest... steak.... ja selle liha valisin ka sellepärast, et teistest toitudest ei saanud ma üldse aru... ja lihtsalt spaghetti bolognesest ka ülikooli raha eest sööma ei hakkaks :D... niiet siis steak... ja sinna kõrvale sai veel 1 lisandi valida... ma valisin Kartoffelgratini... millest aru sain ma sedakorda sõna esimesest poolest ainult... midagi kartulit.
Kokkuvõttes oli see kartul ülimalt hea... tuli välja et see gratin on kohe spets toit siin ja kui ma algul arvasin umbes 2 ja pool päeva, et ma sõin tol õhtul ahjus valmistatud kartulirooga juustuga, siis selgus, et seal polnud juustuga midagi pistmist. See roog valmib hoopis nii, et kartuliviilud asetatakse vormi ning valatakse üle tavalise kohvikoorega ja siis küpsetatakse ahjus.... no mai tea.... peab järgi proovima.... umbes aasta pärast, siis kui mul jälle ahi on. Aga steak mind eriti ei üllatand ega ehmatand, pool jäi alles, sest ta oli liialt vintske.... ja see sõna Winzel tähendavat midagi viinamarjakasvatajat, niiet majapraad või nii, aga ma loodan, et keegi kituma ei lähe sinna, et mulle nende pearoog niiväga ei meeldinud :)

Joogiks sai igaüks tellida endale - tasuta - 1 pokaali veini. Luban kolm korda arvata, millise tellisin mina.
1..2...3.. - kõige kallima loomulikult! Mingi valge magus vein oli, aga oli väga hea, kuna mulle magusad meeldivad :D

Kolmapäeval oli meil jälle filmiõhtu, sedakorda näidati saksa filmi "Absolute Giganten". Saksa keeles muidugi. Aru ma midagi ei saanud, ei soovita. Mingi hukkaläinud noorte jama oli seal teemaks igatahes. Loodan, et mu ülekoridori inglasest naaber seda vaatab, sest mul on tunne, et see tüdruk oma inglise-iiri kaaskonnaga tahab oma erasmuse ajal küll wasted become :)

Reedel käisime 4 lätlasega + mina siinsamas ülikooli taga viinamarjaväljadel jalutamas. Lõppkokkuvõttes tegime sama ringi, mida mina juba jooksnud kunagi olin, aga nende jaoks oli see uus. Mulle aga pakub huvi nende läti keelest arusaamine. Ja neile pakub nalja see, kui ma vahest arvan, et ma sain aru ja ütlen, mis ma arvasin aru saavat ja siis see on ikka no täiega puusse.... haha... a saksa keelt me ilmselgelt ei harrasta kahjuks, nendega ainult inglist.

Nüüd laupäv ja BONN - Bonn suurte tähtedega, sest see oleks nagu suur ja tähtis linn ja ma olen seal nüüd puha täitsa ise ära käinud ja kõik, aga teate, sellest erasmustele mõeldud ekskursioonist ei olegi mul miskit ülimat rääkida. Esiteks punkt 1 oli ilm tatine ja külm. Punkt 2... meid viidi muuseumisse... nimelt Saksa ajaloo muuseumisse, mis vb naaaaaatukene ehk oli jah huvitav, kuid kõik oli ju saksakeelne ja noh...... ja siis aega anti ka liiiiga kaua seal passimiseks :) Kolmandaks ei olnud meile tegelikult linnaekskursiooni ette nähtud ning ülejäänud 4 tundi tuli kõigil endil linna peal sisustada. Aga mida sa seal sisustad, kui vihma sajab ning seega pidime meiegi, nii nagu kõik, sooja sees hoidmiseks liikuma ühest arvukatest poodidest teise. No ja selle liikumise vahel panin tähele, et eks see Bonni vanalinn tegelt ikka ilus ole, kui aint vihma ei sajaks ja hirmus külm ei oleks... Aga praegu ma sellel linnal rohkem ei peatugi.

Laupäeva õhtul oli pidu. Haahh... alguses ei leidnud me 2 läti sõpsiga õiget peokohta üles ja siis me läksime hoopis ühte teise kohta ja tegime oma peo. Jõime kakaod vahukoorega ja nii :) Ja mulle säänne pidu väga meeldis :D Noh, tglt me pärast mingi 2h otsisime teisel katsel ikka õige erasmuste peo koha ka üles, aga seal mul huvitav ei olnud.

Täna (teisipäeval) käisin ma esimest korda aeroobikas siin. See on ka tasuta.... kuigi ma ütlen veelkord, et see tasuta on väga petlik. Ma ju olen tglt 212 euri maksnud oma üliõpilaskaardi eest pooleks aastaks, mis mulle siis tasuta transporti ja trenne jms võimaldab. Aga see spordihoone on küll suht logu. Suht nagu nõukaaegne ja saalis polnud isegi peegliseina aeroobika jaoks. Ja treener oli umbes 60 aastane vormist ära läinud naisterahvas, kes väga palju vaeva oma käte/jalgade liigutamisega ei näinud :) Aga kokkuvõttes, kuna trenn kestis poolteist tundi, siis sai sealt omajagu kaloreid ikka kulutatud kah.

Õnnistasin täna esimest korda sisse ka oma köögis leiduva eelmise elaniku poolt jäetud võileivagrilliga. Jei, töötab, ma loodan ainult, et see tglt vahvliküpsetamise jaoks pole, kes neid sakslasi teab.

Ja täna sain ma esimest korda oma riideid pesumasinas pesta :D Varem ei saanud sellepärast, et mul polnud veel seda üliõpilaskaarti käes, millega saab maksta ning siis tahtsin veel paar päeva oodata, kuna pesumasina kasutamine maksab iga kord 2 euri + oma pesupulber. Aga rahamaksmise automaat oli täna katki ja ma siis pesin tasuta kohe 2 masinatäit.

Monday, October 11, 2010

Viimased 4 päeva

Nädalavahetus oli hullumeelselt väsitav, aga kindlasti selline, mis jääb pikaks ajaks meelde. 
Algas see reedel, kui tegime 4 läti tüdrukuga pärats keeletundi rongiga väljasõidu Saarlouisi (see asub u 50 km Trierist lõunas). Nimelt teadsid nad, et seal linnas kusagil asub IKEA pood! Jeeeess, mulle nii väga meeldis seda uuesti külastada ning see oli samasugune ja samasuur kui ma seda u 10 aastat tagasi Kanadas nägin! Kõik need väikesed nurgakesed erinevate variantidega köökidest ja elu-ja magamistubadest + muud kraami kodudesse, seal on tõesti kõike, mida iganes kodus vaja võiks minna, kusjuures kohati isegi ülisoodsalt. Igastahes... mina küll midagi peale 1 eurose hotdogi+cocacola takeaway välisukse juures ei ostnud, kuigi laualampi mul oleks justkui vaja küll ja sealt ma oleks saanud selle lausa 3 euri ehk 45 krooni eest. Siis aga hakkasin mõtlema, et mai oska seda äkki kokku panna :D ja lisaks maksid õiged pirnid sinna sisse 5,5 euri.... jah, lamp on 2x odavam kui pirnid sinna sisse. Noh ja ilmselt saaks neid pirne ka mujalt, aga ei hakkand riskima :D

Aga nüüd minu lemmikosa juurde.
Laupäev: Läksime Anda´ga (1 Läti tüdruk) matkama. Eesmärgiks oli sõita rongiga Trierist Saarburgi (u 30 km) ning sealt jalgsi mööda ühte maastikurada ja paari vaatamisväärset kohta ülejärgmisesse linna Tabenisse. Kokku pidi teekond olema 8,8 km ja 3h... meil aga... võttis jalgsiteekond aega kokku 7h ning ilmselt kuskil 25 km, kui arvestada seda, et me kõndisime praktiliselt peatumata. Ilmselgelt oli peasüüdlaseks meie eriliselt veider kaart, millest me lõpuks täiesti loobusime, sest no nii ajuvaba kaarti annab ikka otsida. Teelt eksisime me otseloomulikult juba oma teekonna alguses. Ilmselt juba Saarburgist väljudes, kuigi kohalikust turistiinfost juhatati meid omastarust õigele teele ning ka kaart näitas meie arvates sedasi.

Saarburgi linnake, kust meie teekond alguse sai
Igastahes ei pakkunud meie poolt läbi kõnnitud maastik alguses just kõige suuremat naudingut, veidi mägesid ja peamiselt ainult tühjad heinamaad ümberringi ja muudkui kõnni ja kõnni. Ühes külas küsisime teed, saksa keeles muidugi, st midagi saksa keele moodi... Anda ei oska kahjuks üldse saksat. Ja meile seletati vastuseks midagi sellist, et ei ei ei.... Taben.... see jääb ju totaalselt teisele poole, te peate tagasi Saarburgi kõndima ja sealt rongi võtma... Selle peale kui ma pusserdasin, et ei, me tahame matkata, kuna ilm on ilus, vaatasid sakslased meid kui kummitusi. Igastahes tagasi me ei läinud ja kõndisime vapralt edasi lootuses, et natukenegi vähemalt suund õige ikka on. Tglt oli kah, aga lihtsalt vääääga suure ringiga.
Vahepeal saime mööda kitsaid maanteid mööda pool-serpentiine üles kõmpida, siis saime mööda väga vaikseid külasid kõmpida, siis saime väga ilusaid maastikuvaateid nautida...


 ja valge-mustakirjusid hobuseid paitada...


..ja siis tulipunaseid õunu süüa ja kaasa korjata ja pirne kah!!! Tee äärest! Ilusad ja head olid :) Kuni lõpuks jõudsime oma esimese vaatamisväärse eesmärgini. Mungaklooster väga kõrgel mäe otsas. Käidud-nähtud.

Terava pilgu korral võib puuvõrade vahelt ka kloostrit silmata
Nüüd oli vaja sealt väga kõrgelt mäe otsast alla saada, kuna raudteejaam oli all... ikka väga kaugel all. Ja meie olime väga kõrgel järsaku otsas...

Jep, linn on seal all...
...ja alla ei läinud ühtegi otseteed. Pidime hakkama läbi metsa kõndima, kuni meile sai selgeks, et sinna alla linna ei pääseks me ka siis, kui sinna ka läheks mingi tee, sest vahepeal oli Saari jõgi ja üle selle jõe sinna linna (Serrig) ei lähe lähedusest mitte ühtegi silda. Kujutate ette? Hästi ei kujuta, aga siis tuleb mind lihtsalt uskuda :)

Teekond läbi metsa viis ka üle väikeste jõgede-sildade
Niiet jah, jätkasime oma jalgsiteekonda läbi metsade mööda matkaradasid, mis pidi meid Tabenisse juhatama. Seal aga sattusime pooljuhuslikult ühe suurima ja kihvtima asja juurde üldse mu elus (kuigi omastarust olen ma päris palju erinevaid looduslikke imepäraseid vaatamisväärsusi juba näinud). Nimelt oli seal, keset paksu ürgmetsa ja mägesid üks väga väga suur ja kõrge kaljutükk (Altfels), mille otsa sai mööda treppe ronida.


Aga see oli peaaegu täielikult mägironimine ja mitte et ma tahaks kedagi hirmutada, siis tegelikult mõtlesin ma juba seal, et see on ikka liiga ohtlik. Aga üles me läksime ja see tunne seal üleval olla oli lihtsalt jõhkralt vapustav. Ilma piireteta suure kalju peal seista ja alla vaadata... ma ei oska kirjeldada, kui kõrgel me olime ja kui kaugele sealt näha võis. Unustamatu :)


Lõpuks jõudsime ka Tabenisse, kust pidime rongi peale saama. Ka seal linnas eksisime ära, sest selgus, et rongijaam on siiski linnast natuke eemal ja teises suunas, kui me esialgu arvasime jne.. Rongijaama jõudsime mingi 35 minutit enne oma rongi väljumist ja mida ei olnud, oli rong. Ka 20 minutit hiljem veel polnud ühtegi rongi meist kummaski suunas mööda sõitnud ja seda terve tunni aja jooksul ja väljas läks juba pimedaks ja me olime linnast väljas kusagil kõnnumaal.

Isegi pinke polnud selles rongipeatuses.. ja väljas läks juba pimedaks ja jahedaks...
Ühel hetkel peatus aga meist veidi eemal üks buss... no sellega läks küll kiireks, ma jooksin elueest et seda kinni püüda, sest ta peatus aint hetkeks ja meist ikka omajagu eemal. Bussijuht muidugi inglise keelt ei mõistnud ja mina ei saanud temast aru, aga aint seda, et rongi siia täna küll ei tule... juba nädal aega vms pole tulnud, et kuskil on mingi teesulg ja rongid ei pääse läbi :D:D:D ja et selle bussiga saab ühte teise asulasse, kust tuleb teisele rongile ümber istuda :D Jeeeee.... ja nüüd peaks mainima, et väljas oli juba kottpime ja kui me algul plaanisime et jõuame koju ehk nii 4-5 paiku, siis tegelikult jõudsime 9 läbi. Saksamaal aga on kl 9 juba hilja, siis ei sõida bussid-rongid enam peaaegu üldse ja poed on kinni ja... ahjaaa... laupäeviti on veel eriline teema nende busside ja rongide ja poodidega ning pühapäeviti on targem voodist üldse mitte välja tulla, sest siis on kõik kinni ja out of order, täiesti mõttetu ses suhtes.

Igastahes oli see päev lõppkokkuvõttes väga väga põnev ja kihvt ja lisaks sellele, et veel tänagi mu mõlemad kannid ja jalad valusad on kõndimisest, mäletan ma seda rännakut veel kaua.

*

Ning eile (pühapäeval) viidi erasmuslased bussiga ekskursioonile juba kl 8 hommikul :) Kavas oli Cochemi linna külastus, kus asub kindlus jälle kõrgel künka otsas linna kohal...


 ning ka linn ise on hääääästi armas pisike nagu muinasjutulinn...


.... aga väga turistilik kahjuks.Vb ma isegi, et natuke pettusin selles turistimelus.


Palju rohkem pakkusid mulle aga rõõmu vaated bussiaknast.


Nimelt sõitsime mööda Moseli jõe äärt. Mosel voolab ka läbi Trieri linna ning Moseli jõe org on Saksamaa suurim veinitootmispiirkond oma viinamarjakasvandustega (viinamarjavaimustusest olen ma varem juba pikalt kirjutanud). Aga kui ma varem olin vaimustuses Trieri ümbruse mägedest, siis siin Cochemi linna ümbruses tuleks Trieri ümbruse mäe kõrgused korrutada vähemalt kahega.


Niiii kõrged olid need mäed, et bussiaknast välja vaadates nt taevast ei näinud kohe, pidi nina vastu klaasi panema ja siis kõrgele üles vaatama ja seal üleval kasvasid ka ikka viinamarjad... kõik mäe küljed on neid täis. (St veel on, aga hetkel käib nende usin korjamine).

Jah, ja siis viidi meid veel ühte veinimuuseumisse, kus oli ka väga suur söögisaal ja kus me hästi palju leiba mingite maitsestatud toorjuustudega süüa saime ja 4 erinevat sorti veini maitsta saime (kui klaasi piisavalt kiirelt tühjendada, siis sai 4-st klaasist kaugelt rohkem juua)... Ja magustoiduüllatus oli... ei mitte mingi kook või jäätis nagu ma esialgu lootsin, vaid hoopis ehtne virsikuliköör :))) Sellega oli ka see, et kui klaasi piisavalt kiirelt tühjendasid, siis täitus see imekombel uuesti...... :D

Veinimuuseumi omanik veinitarkusi jagamas
Tagasi koju sõites oli bussis vaikus, kõik magasid vms..

See oligi minu nädalavahetus. Väga rammestav, kuid elamusterohke.