Uus nädalake

Aeg on jälle lendama hakanud. Mitte, et ta kunagi eriti vaiksetel tuuridel liikunud olekski, kuid nüüd on mul tunne, et ta liigub kuidagi eriliselt kiiresti. Ootan väga kojuminemist ning kui oktoobris (kuu aega tagasi) tundus see aeg väga kaugel olevat, siis nüüd, kus jõuludeni on täpselt kuu aega veel, tundub mulle, et see on juba ülehomme. Suurt rolli mängib selles ka esmaspäeval (22.11) avataval Trieri suurel jõuluturul (http://www.trierer-weihnachtsmarkt.de/), mis hõlmab enda alla terve kesklinna. Müügiputkasid ja karuselle hakati juba nädalake tagasi kokku monteerima ning ka jõulukuusk oli eelmisel reedel juba keskväljakule ära toodud. Kaunistamata õnneks veel küll. Ning tänavate kohale pandi juba 2 nädalat tagasi neid jõulukaunistusi ja tulesid. Üldiselt ma pole seda kulda ja karda ja mõttetud jõulupudinat ja jõulumeeleolu kunagi eriti sallinud, kuid sel aastal ma ausalt ootan seda. Sest tegelikult on Saksamaa jõuluturud (mis tegelikult igas linnas aset leiavad) päris kuulsad ju. Ja minuarust sobib see jõulumeeleolu jube hästi siinsetele armsatele saksalikele tänavatele. Tahan kindlasti ka teistesse linnadesse jõuluturge kaema minna.

Vahepeal käisime aga lätlastega sellises väikeses linnakeses nagu Traben-Trarbach. Õigemini, kunagi ongi seal kahelpool Moseli jõge olnud kaks iseseisvat linna Traben ja Trarbach, kuid need ühendati ning nüüd ühendab neid linnasid sild koos uhke ja massiivse sillaväravaga. 

Minu mittekontrollimata andmete kohaselt, kuid tugineses Anda informatsioonile, olevat Trabeni piirkond Euroopas suuruselt teine veini ekspordi piirkond järgnedes Prantsusmaa Bourdoux´ile. Ma ei tea seda tegelikult, sest olgugi, et siin on tõesti hiiglaslikud viinamarjaväljad ja kõik, siis näiteks mina isiklikult olin enne siiatulekut vaid õige pisut Saksa Rieslingust ehk valgeveinist kuulnud (sellestsamast Moseli piirkonnas kasvatatavast viinamarja sordist). Ja kuhu paigutub siis Itaalia, Hispaania, Ungari jne.... (?) Ma ei teagi, hmmm... peaks järgi uurima.

Igatahes oli see linn väga väga armas. Jälle. Hoolimata ülikoledast ja tuulisest ilmast (jälle), suutsin ma selle linna võlu näha ning kindlasti lähen sinna kevadel tagasi.  Seda enam, et praegu olid seal tänavad tühjad ning enamik kohvikuid suletud, kuid seal pidi saama kohvikus kohaliku veinipokaali nt 1.60 euri eest, mis on odavam jällegi kui tassike teed.

Vaade linnakesele poolel teel mäkke

Nüüd tahaksin rääkida veidi ka kohalikest kommetest, mida siin juba ammu täheldanud olen, kuid pole jõudnud kirja panna.

Näiteks üllatab mind sakslaste ausus. Tundub, et nad tõesti ongi nii ausad ja kohusetundlikud, mida kindlasti minu kohta kahjuks öelda ei saa. Näiteks... siin sisenetakse bussi alati esiuksest. Kõik sisenevad sealt ning välja saab ainult tagumistest ustest ning seda seetõttu, et kõik peavad bussijuhile oma sõiduluba näitama (üliõpilastel siis see Tunika ehk üliõpilaspilet), vajadusel saab bussijuhi käest ka sularahas pileti osta. Hinnad on ülisoolased: 1 ots ühes tsoonis, nt kesklinnast minu ühikani... u 15 minutit maksab ei rohkem ega vähem kui 1.85 euri ehk 29 eeku ning kui on vaja kuhugile 2 bussiga sõita ehk vahepeal bussi vahetada, siis tuleb esimesele bussijuhile seda öelda ning siis saab lunastada spetsiaalse pileti, mis maksab 2.45 euri. Ja seda kõik umbes täpselt Tartu suuruses linnas, niiet võimalik, et ma tagasitulles enam nii kriitiline ei ole Tartu hindade suhtes ja hakkan korralikult piletit osta... hahahaa... ma väga siiski ei luba seda tegelt.... aga noh, idee poolest nagu.

Tahtsin tegelikult aususe koha pealt seda veel mainida, et kuna kõik on maru ausad siin ja näitavad bussijuhile alati piletit ja kõigil alati on ja keegi ilma ei ürita sõita ja ei saagi, siis seetõttu on bussijuhid suht mittehuvitatud, mida talle nina alla topitakse (sest keegi ju nagunii petta ei ürita), seetõttu katsetasin mina, kas on võimalik nt Tunika pähe Eesti ID –kaarti näidata ja proovisin kohe mitu korda ja mitte ühelgi korral ei huvitanud bussijuhti, mida ma talle näitasin, oluline on see liigutus, mis sa teed, et sul nagu oleks pilet olemas......

Aususest veel: siinsetest poodides, kujutate ette, puuduvad absoluutselt täielikult ostukorvid!!!!!!! Nagu saate aru.. ei ole. Ei ole ostukorve. On jah, küll, need kärud, aga need on nagu lihtsalt hiiglaslikud. Täiesti äärmusest äärmusesse eks. Sul on valida, kas minna poodi ja osta täpselt nii palju, kui kätte mahub, ehk siis nt piimapakk, saiapäts ning nt makaronipakk ja siis juba täis kätega kassasse liibata või sul on võimalus selle hiiglasliku käruga mööda poodi vurada, teistega kokku põrgata, sest ruumi on niigi vähe ja üks käru on umbes ühe riiulirea laiune, niiet 2 käru üksteisest mööda ei mahu mingi nipiga. Ning siis osta täpselt sama palju asju: piim, sai ja makaronid ja ehk siis moe pärast veel paar asja, sest muidu ei leia kassas selle hiiglasliku käru põhjast asju üleski. Siinkohal tahaksin öelda, et minuarust pole sakslased tõesti eriti taibukad olnud. Minu arust tuleks inimestele jätta võimalus valida, kui palju nad osta tahavad ning seda mitte nii, et kas sai, piim ja makaronid või siis kaupa 5-le inimesele nädalaks ajaks, et käru suur maht end õigustaks. Ostukorvid oleks siinkohal suht inimlik võimalus. Mina olen enda jaoks asja lahendanud nii, et puuviljaleti juures raban endale neid läbipaistvaid kilekotte paar tükki ning lükkan kauba sinna sisse ning kassas laon jälle kõik välja ja siis uuesti tagasi.... kuid olen näinud ka seda varianti, et kaup pannakse omaenda kotti ning siis kassas võetakse see jälle välja sealt... ja nagu võetaksegi, päriselt. Nii ausad on nad. Ja nt turvamehi pole ma poodides näinud, kes vahest igavusest vms ennast sulle kogu su poeskäigu ajaks sappa võtaks ja hoolega üle loeks ja kontrolliks, mida sa otsustad võtta ja mida jätta, olles nagu moraalseks toeks vms. Ei ole siin neid tegelasi.

Aususest veel: Siin võib raamatukogus jumala vabalt jätta oma arvuti ja muud asjad laua peale laiali ning minna ise seejuures kuskile kas mõnda vajalikku raamatut otsima vms... kõik jätavad ja keegi ei puutu sinu asju. Ükskord läksin oma arvuti juurde tagasi ja avastasin, et enne oli seal mingi 6-7 inimest oma läpakate taga ja sel hetkel olid kõik arvutid üksi oma laudade peal, ilma omaniketa. Aga noh, üldiselt, tulles ühiskonnast, kus tuleb oma isiklike asjade suhtes äärmiselt ettevaatlik olla, ma tegelikult seda siiski ei harrasta, et oma asju niimoodi laiali jätan, aga no oli ükskord vaja J

Aususest praeguseks aitab, kuid mida veel rääkida tahtsin kommetest üleüldiselt, oli see, et siin näiteks on ülimalt normaalne nähtus see, et seminarides tõstetakse kätt, kui tahetakse midagi öelda. Ma pidin algul mitu korda end tagasi hoidma, enne kui midagi ütlema hakkasin ja ega ma nüüdki ei oska veel seda hästi. Viimane kord oli umbes kolmandas klassis, kui ma kätt tõstsin, peale seda on tavaks saanud, et kõik ütlevad siis, kui teavad. Väga palju ütlejaid muidugi enamasti ei ole meil Eestis.... siin aga on paljudel oma arvamus ning töötatakse suht kaasa ning juletakse  ja tahetakse oma arvamusi välja öelda, KUID enne seda tõstetakse kätt. Ning kui mõni teine unustab tõsta ja hakkab samal ajal midagi ütlema, siis vabandatakse ette ja taha, et palun, sina esimesena, ei.. sina... ei palun, sina esimesena....... aaarrgghh, olge normaalsed! :D

Siis vahepeal käisime veel Anda ja Elinaga kohvikus kakaod joomas. Neile hakkas see kakao vahukoorega meeldima. Ning üleüldse meeldib meile see üks konkreetne kohvik. Seekord pidin jälle mina tellima, sest kuigi Elina kangesti tahab alati saksa keelt pusserdada ja arvab, et mina oskan jõle hästi ja siis ükskord isegi natuke nagu solvus, kui ma jälle ütlesin millegi peale, et mai tea, kuidas õige on.. Ütles siis, et tema arvab, et ma tean, aga lihtsalt ei taha öelda.... :D no palun! Ja samas, kui tulevad ette olukorrad, kus ta saaks tegelikult päris sakslastega harjutada ja rääkida, siis hakkab ta kangekaelselt kas inglise keeles rääkima või siis antud juhul palus hoopis minul tellida. Ja Anda tegelikult ei salli üldse saksa keelt ning põhjus, miks ta erasmust Saksamaal teeb, on lihtsalt see, et Läti ülikoolis pakutavatest partnerülikoolidest tema erialal oli Trieri ülikool kõige lõunapoolsem üldse...  :D

Aga minu kolme kakao tellimine oli tegelikult suht mark. Väga lihtlabane küsimus tegelikult ju: palun 2 kakaod vahukoorega ja üks ilma vahukooreta. Mina puterdasin nii: „Bitte drei heisse Scocolade. Zwei heisse Schocolade mit Sahne und eine mit keine Sahne“. See kõlab sakslasele umbes nii: „Palun kolm kakaod, kaks vahukoorega ja üks ka nagu vahukoorega aga tegelikult palun ilma vahukooreta..“ (niisama mainin, et tunduvalt normaalsem oleks olnud öelda „und eine ohne“ ja asi vask. Igatahes ajas see asi meid teenindanud tüüpi nii naerma, et tal oli terve kakaode valmistamise aja suu kõrvuni. Kuid kakaod said niii ülimaitsvad, et me arvasime, et tüüp unustas naerdes ennast suhkrut kakao sisse kallama. Niiet vahest tuleb kasuks, kui loll turist ja pudrukeelne idaeurooplane oled.

Ja siis seekordset pühapäeva ja söögitegemist tähistasime hoopis nii, et tegime kolmekesi koos pannkooke. Pooled pannkoogid said koos banaaniviiludega ning pooled koos õunaviilude ja kaneeliga. Päris head.

Noh ja siis edusammudes Jazz-tantsus ka veidi. Pärast kahte esimest korda kaalusin sügavalt, kas minna kolmandat korda ka. Mitte et mul oleks väga kehvasti läinud, aga kõige ideaalsemalt ka ei tulnud välja ja kava ei tahtnud ka kuidagi meelde jääda. Aga läksin siiski ning kolmadal trennikorral oligi kava meeles ja kõik tuli juba päris jazztantsulikult välja. Ehk siis (seda kirjutan ma rohkem endale, et järgmine kord, kui jälle kahtlen, kas minna või mitte, siis tuletaksin seda meelde...), et mida rohkem harjutad, seda paremini hakkab välja tulema. Kui üldse kohale ei lähe, siis ei tule nagunii ja ei hakkagi kunagi tulema, aga kui piisavalt suure ja kasvõi rumala järjekindlusega kohal käia, siis pole vist tegelikult kunagi kahtlustki, et miski, mida tahad, varem või hiljem siiski välja tulema hakkab. Kuid enamasti pole mul nii palju kannatust.. :P

Ja siis oli mul eile selline põnev asi koolis, et ühes loengus, mida ma kord nädalas täiesti vabatahtlikult lihtsalt kuulamas käin (Geographische Aspekte des Freizeit- und Tourismusmanagement) olid eile kaks noort inimest rääkimas ühes reisiorganisatsioonist (www.skr.de). Nad tutvustasid lihtsalt, millega nad tegelevad ning rääkisid põgusalt (ajapuudusel), kuidas mõningad asjad toimivad reisifirmades üleüldiselt (no nt kuidas reisipaketi hind üldiselt kujuneb) ja siis ka sellest, et neil on 2 praktikakohta vabad. Kokku töötabki selles firmas ainult 25 inimest (nende hulgas näiteks 5 tootejuhti ja 12 projektijuhti), kuid koostööd tehakse selliste suurte reisiagentuuridega nagu Thomas Cook jm. Igati vinge ning just see, mida mina tahaksin ning kui ma oleksin sakslane ja/või oskaksin saksa keelt, siis lihtsalt suurepärane võimalus, millest tuldi kooli rääkima ja pakkuma. Et nagu, miks meil Eestis selliseid asju ei ole. Ja kui ka oleks, siis meil Eestis ei oleks kunagi nii lahedaid firmasid üldse olemaski. Rääkimata palgast, võimalustest ja kõigest muust. Oeh.