Põhirõhk Luxembourgil

Kuna viimasel ajal pole väga huvitavaid sündmusi toimunud, alustaksin kohe 27.novembril (laupäeval) aset leidnud Luxembourgi reisi lühikirjeldusest. Luxembourgi kesklinna on Trierist 45 km. Nagu ülilühike maa. Tegelikult täitsa uskumatu, kui lähedal mulle selline lahe linn asub. Läksime sinna seekord neljakesi, kuna meiega ühines veel üks läti tüdruk Dagnija. Tema sõbranna lätlane Liene, kes oskab perfektselt saksa keelt, kuna on kunagi aasta aega Šveitsis elanud, leidis endale müüja-töö Trieri jõululaadal ja ei saanud meiega ühineda. Kahjuks. Sellesmõttes ka kahjuks, et kui meid oleks 5 olnud, oleksime saanud osta grupipileti ja seega igaüks 3 euri kokku hoida. Pidime aga ostma nüüd ikka tavapärase pileti, 8,40 euri, mis annab õiguse Luxembourgis viibida terve päeva, sõita sinna ja tagasi ükskõik, mis kell väljuva rongiga ning kasutada ka linnasisest ühistransporti. Igati soodne diil ju. Kuid sellele vaatamata ei saa mainimata jätta, et umbes nädalapäevad enne meie plaanitud minekut hakkasime Andaga välja töötama strateegiaid, kuidas piletid mitte osta või kuidas osta pilet võimalikult soodsamalt. Siin oleks mitmeid võimalusi. Näiteks: meie üliõpilaspilet võimaldab sõita Saksamaa kõige läänepoolsema (meie juurest) rongijaamani tasuta, sealt Luxembourgi riigi esimese peatuseni on aga 1 peatus. Teame, et sellest peatusest Luxembourgi kesklinna on edasi-tagasi pilet kõigest 3 euri. Küsimus on aga selles, kuidas sinna peatusesse saada, kui meil kahe peatuse vahel mingit piletit ei ole. Kunagi sügisel plaanisime ka nii, et kõnnime see 4 km jalgsi, mis meil piletit pole... hihhii... jääb ära. Siis proovisime rongijaamas lunastada piletit sellest Luxembourgi riigi esimesest peatusest, aga ega need sakslased siis lollid pole... seda piletimasin teha ei võimaldanud ja kurjad reisiteeninduse tädid ei müü ammugi piletit algusega Luxembourgi riigist, sest me oleme ju Saksamaal...

Niisiis jäid üle veel variandid: a) Lähme viimasest Saksamaa peatusest alates WC-sse (tüdrukud ikka käivad vahest koos seal, eks); b) Teeskleme, et kaotasime piletid ära (ei oleks meie kõigiga läbi läinud, sest on väheusutav, et kõik 3 korraga oma piletid ära kaotasid – see oleks läbi läinud ehk ühega); c) Teeskleme, et magasime ja siis ütleme kontrollile, kui ta meid nt rongilt maha tõsta tahab, et uuups, me pidimegi ju eelmises peatuses maha minema; d) Teeskleme, et me ei saa mitte millestki mitte midagi aru (seda oleks kõige lihtsam teeselda, sest kohati poleks teesklust vajagi), oleme ida-euroopast ja arvasime, et kõik on okei.

Igatahes, ühtegi neist variantidest me lõpuks siiski ei kasutanud, sest lätlased olid korra juba Luxembourgi lähedal Läti parlamendis valimas käinud ja teadsid seetõttu, et sellel teekonnal on suht kindlasti kontroll siiski. Ja õnneks oligi, niiet ma ei ostnudki piletit niisama. Tagasiteel oli ka. Niiet Luxembourgi tasuta ei saa.

Luxembourg ise on aga „must love“ – ehk seda linna lihtsalt peab armastama. Ta on nii teistsugune. 

Selline suursugune ja salapärane. 

Tegelikult pindalalt ei ole ta üldse suur, kuid ta mõjub suurelt ja uhkelt. Ilm oli kahjuks ülikülm ja mu parema jala väike varvas ei tahtnud kuidagi isegi rongi peal üles soojeneda ning seetõttu jäi ilmselt pool asjast nautimata ning pildidki on suht koledad minu arust välja tulnud, arvestades, et tegelikult on see linn ikka kõvasti kihvtim ja ilusam. 

Üks paljudest sildadest Luxembourgis

Igatahes ootan ma väga väga kevadet ja suve, sest mul on külmast siiber juba ja kõik kohad, kus me nüüd käinud oleme viimasel ajal on nii hallid ja üheülbaliste värvidega, et ma kaalun juba sügavalt talvel eriti kuskile mitte enam minna ja jäängi pigem kevadet ja uusi reise ootama J

Aga kui nüüd natuke tegemistes ajas tagasi minna, siis nt eelmisel laupäeval oli Anda nimepäev, mida lätlased peaaegu oma teiseks sünnipäevaks nimetavad ning seda tähistasime siis Anda juures väikse koogi ja veiniga.

Ja otseloomulikult on nüüdsest avatud siis see kauaoodatud Trieri jõuluturg.

Ja peab ütlema, et ilus on ta tõesti.

Müüakse palju palju kallist nänni, (a´la suured värvilised piparkoogid, kõikvõimalike kujudega ja värvidega küünlad, jõulukaunistused, kujukesed, suveniire ja niisama süüa).

Aga vähemalt saan sealt endale siiski selle hõõgveini kruusi ära osta, millest kuulnud olin ja seal nad ongi. Nimelt saab siin osta hõõgveini kruusi sees ning kruusi eest peab panti maksma lisaks 2 euri. Kui tahad kruusi omale, siis see on kruusi hind, aga kui tahad hästi palju hõõgveini osta ja mitte nii palju kruuse omada, siis saab kruusi ka suvalisel ajal (ei pea samal päevalgi) tagasi viia. Minu arust päris lahe.

Ja muidu müüakse seal jõululaadal igast pannkooke (Crepès), vorstikesi, hotdoge, hapukapsast, kuumi kastaneid, mandleid ja palju palju muud ja kõik lõhnab lihtsalt suurepäraselt niiet tühja kõhuga sinna majakeste vahele uudistama minna ei tasu.

Reedel (26.11) sadas meil esimest korda lund. Hästi natuke. Ja see oli maha jõudes rohkem lörts. Ja üheks õhtuks/ööks  seda maha jäigi, sest järgmisel hommikul haihtus kõik paari tunni jooksul. Nüüd on aga näha linna ümbritsevate kaugemate küngaste peal veel valget õrna lumevaipa, mille alt roheline muru välja üritab punnitada. Niiet ühesõnaga, mis ma öelda tahan, et lund siin ei ole, mitte nii nagu Eestis praegu. Aga külm on siin ikka, mis siis, et 10-20 kraadi vähem külma kui Eestis :P

Räägin nüüd veidi jaapanlastest. Mulle need väiksed tegelased jumala sümpatiseerivad. Ja mina ei teagi kuidas, aga tegelikult „satun“ ma saksa keele tundides peaaegu alati mõne jaapanlase kõrvale istuma. J A neid on meil seal muidugi parasjagu kah (u 6-8, täpselt pole lugenud). Aga nad tunduvad mulle nii lahedad. Sellised hoopis teistsugused, no mitte ainult välimuselt, vaid ka olemuselt, aga mulle meeldivad ja siis ma üritan nendega koguaeg suhelda ja nemad vist tahavad eurooplastega samamoodi suhelda, niiet kokkuvõttes on nendega ikka tõesti hästi tore rääkida. Näiteks ühega pidime osaliselt tunniülesandena rääkima oma kodust/toast Trieris ja oma kodust kodumaal. Ja siis selgus näiteks, et Jaapanis ei ole olemas (vist) sellist asja nagu oma korter. See tüdruk oli niiiii üllatunud, kui ma ütlesin, et Eestis tuleb meil korteri eest ainult arveid maksta (elekter, vesi – Nebenkosten saksa keeles). Ta ei suutnud seda kuidagi uskuda, aga mul jäi tõesti arusaamatuks, kas nad siis tõesti kõik elavad seal üürikorterites või oli lihtsalt see isend selline.

Tegelikult on jaapanlased vist suhteliselt rikkad. Seda julgen ma järeldada näiteks sellest, et absoluutselt viimasel kui ühel jaapanlasel on olemas sellised sõnaraamatud, mis on nagu väikeses arvutis, umbes 20x20cm läbimõõduga läpaka sarnases asjas, mille jaoks pole vaja internetti. Ja siis nad saavad seda igalpool kasutada ja no teate ju ise ka kui jube palju mugavam on sõnu arvutist otsida kui raamatust. Lihtsalt toksid sõna sisse ja ilmubki vaste ekraanile ja kui palju sellega aega saab kokku hoida jne jne. Ja neil on see nii advanced, et seal on lisaks jaapani-saksa, saksa-jaapani keelele veel sisse monteeritud inglise keel ka samades variatsioonides ja isegi inglise-saksa sõnaraamat. Ma olen nii kade. Ja ühelt jaapani tüdrukult ma küsisin, et palju see maksab kah neil seal.... ja siis ta ütles, et 300-400 euri. Noh, siis ma järeldasingi, et nad on vist rikkad. Kõigil on siuke asjandus olemas + igasugused muud elektroonilised imevidinad. J

Ja siis kuulsin veel, et üks jaapani tüdruk (Fuko), kes elab minuga samas ühikas, on juba 2 korda maksnud 25 euri selle eest, et on interneti mahtu ületanud. Heh. Ta ei tulnud selle pealegi vist, et iseenesest on võimalik koolimajas ka netis käia ja nii. Maksab ära, pole küsimustki J

Ja siis ühe Taiwani tüdrukuga (Yu-Ping) panin oma geograafiaalaste teadmistega jumala pange. Ma olin nii veendunud, et nad räägivad seal Taiwanis Taiwani keelt, aga võta näpust. Ei räägi! Räägivad pesueht hiina keelt (seda levinuimat mandarini oma). Õnneks on kunagi selline asi nagu Taiwani keel siiski eksisteerinud küll ja vanemad inimesed räägivad seda kohati veel praegugi, aga noored enam mitte. Ja siis ta kirjutas mu nime mulle mandarini keeles paberi peale. Ja see tüdruk on veel iga jumala kord mu sinistest silmadest nii vaimustuses ja sellest ka, et meil Eestis vahel talvel -25 kraadi külma on. Ta pole varem oma elus kordagi lund lähedalt näinud, Taiwanis on lumi ainult kõige kõrgemate mägede tippudes, kuhu inimesed ei lähe. Ja ta vaeseke käis juba eelmisel nädalal paksu fliisi ja vesti ja sulejope, mütsi, salli ja käpikutega, kui mina alles oma kevad-sügisjopega käisin ning klassiruumis lühikeste varrukatega olin... :D A noh, see tuletab mulle meelde, et üks tilluke u 28-aastane jaapani poiss (Hiroši) käis ju tegelikult juba oktoobri alguses sulejopega ringi. Klassiruumis ... :D

*** Kuna eelnev postitus oli mul tegelikult valmis kirjutatud pühapäeval ja täna, kui ma seda netti postitama hakkan, on esmaspäev, pean tegema väikese korrektuuri. Täna hommikuks on siingi maha sadanud väga korralik lumevaip.