Täna alustan ma oma blogipostitust selle kurva tõdemusega, et mul ei ole ühikas juba 2,5 päeva internetti. Jah, seda kurba sündmust tasuks isegi tundides lugeda, et mitu tundi mul internetti pole olnud. Kuid kui ma esialgu olin päris lootusetu ja arvasin, et nüüd olengi kuu aega internetita, siis täna sain väikese lootuskiire, et asi on ikka ülikooli poolne suure tõenäosusega ja et vast ehk ikka lähipäevadel probleem laheneb, muidu pean koguaeg ülikooli juures netti minema. Aga no nii hea on ju ikka oma kodus, oma toas, ilma välja minemata istuda arvuti taha ja meile või uudiseid või mida iganes lugeda-teha. Ma natukene nagu kartsin, et see netijama võib olla seotud ka sellega, et ma oktoobri viimasel õhtul tahtsin oma üle 2GB vaba ruumi ära kasutada ning panin filmi tõmbama. Esimene film aga ei võtnud pea üldse mahtu ning seetõttu panin ka teise tõmbama, aga kui teine film oli 1/5 tõmmatud, vaatasin, et jeeez, nüüd on maht üle (näitas 4,18GB), 31.oktoobri keskööni oli aega umbes pool tundi... kusjuures 1.novembri ehk uue kuu hommikuks olidki mu interneti mõõdud ja näidud uuesti ilusti nullis ja kõik toimis ka veel teisel novembril, kuid siis äkki, enam ei olnud netti. Seega, ma nagu väga hästi ka ei taha uskuda, et see neti ära kadumine võib olla seotud minu pisikese mahuületamisega...
Vähemalt oli see 1 film end 100% väärt, lõpuks ometi sain ma ära nähtud "Eat, pray and love"... kusjuures, kui muidu vahest on nii, et raamat on parem, kui film, sest raamatus saad sa omaenda maailmas kõike ette kujutada, siis selles filmis ma küll ei pettunud. Minuarust oli kõik täitsa paigas... ainuke võlts asi oli see, et kui raamatus oli kirjeldatud, et Liz hakkas 3 kuu pärast perfektselt itaalia keelt rääkima, siis ma tahaks teada, kuidas krt see tal õnnestus, kui nad koguaeg ainult ja ainult inglise keeles räägivad ja isegi itaalia 80-aastane vanamammi inglise keelt oskab... mida päriselus 90% juhtudest kindlasti ei juhtu :D Aga muidu oli ikka hea film.
Teisipäevaks pidin ma läbi lugema 30 lk inglisekeelset materjali managementi kohta... ja siis natuke oli see seotud ka turismi managementiga. Ma kartsin algul, et jah, loen läbi küll, aga koolis hakkab arutelu ikka saksa keeles pihta, kuid seekord otsustas õppejõud seminari läbi viia inglise keeles. Ja siis ma sain kõigest aru ja isegi tekst sai selgemaks ja sain isegi ühe korra oma arvamust öelda ja nii... kuigi enamik sakslasi ehk kohalikke ei teinud selle seminari ajal kordagi suud lahti.
Lõpus aga läks aeg nii üle, et me ei jõudnudki aruteluga lõpuni ja õppejõud muutus kärsituks ja hakkas siis saksa keelt vuristama ja tundus olevat natuke pahane, et näääd, teeme küll inglise keeles, aga see võtab nii kuramuse palju aega.......... hõhõhõõõõ, mul suva... ma ütleks selle peale, et kui kõike ei jõua, teeme pool, aga peaasi, et ma sellest poolestki vähemalt aru saaksin! :D Sest niipea, kui asi saksakeelseks läks, kadus selgus minu silmist ja kõik asendus vaid ähmase ettekujutusega umbkaudsest teemast :D
Samal päeval oli mul veel ka teine loeng. Tuli välja, et seekord on seegi seminari vormis. Kusjuures kohal oli aint 13 inimest ning õppejõud oli mingi teine mees ja kõik pidid ringis istuma ja õppejõud esitas mingi küsimuse ja igaüks pidi oma arvamuse ütlema. Ei hakka mainima seda saksakeele asja jälle, jah..... aga natuke siiski :D Nimelt, esimene kord, kui järg minuni jõudis, suutsin ma end aint sellega välja vabandada, et ma olen erasmus ja mai saa midagi aru (ilmselt täpselt nii see lause mul välja kukkuski).... aga teine kord, kui järg jälle minuni jõudis ja mul jälle polnud õrna aimugi küsimusest ega arutelu sisust ega eelnevatest vastustest ja ma jälle õlgu kehitasin.... siis õppejõud enam jonni ei jätnud.... kordas küsimust (millest ma ikka aru ei saanud), aga vot siiis tuli minu juurde vist mingi kaitseingel, sest, olles näost peedipunane (mida muga tavaliselt ei juhtu), kraaksatasin ma üle huulte omastarust inglisekeelse sõna (Price- hind), mis saksa keeles kõlab samamoodi (der Preis), aga mis mul sel hetkel meelde ei tulnud... ja oh üllatust, see vastus sobis õppejõu poolt esitatud küsimusele :D:D Super!!!! :D
Nüüdseks on uuesti alanud ka need kurikuulsad saksa keele tunnid. See B1 grupp, kuhu ma sattusin, aga nüüd aga hoopis teisest puust. Nüüd tundub mulle, et ma polegi kõige saamatum. Nüüd ma saan aru ja oskan vastata rohkem kui nii mõnigi seal. Naljakas. Aga näiteks esimesel päeval istusin ma koos armeenia tüdrukuga ja teisel päeval koos jaapani tüdrukuga ja see jaapani tüdruk säras pärast tundi nagu päike, kuna ma aitasin tal ühte harjutust teha ja selgitasin talle asju... nagu naljakas, et mina, MINA, oskasin midagi saksa keeles selgitada, heh. Kui saksa keele õppimine piirduks aint saksa keele tundidega, siis võiksin ma arvata, et ma olen juba edusamme teinud ja oskan juba midagi.... aga no lükake mind ainult mõnest päris-loengu uksest sisse, kui ma enam mitte millestki ööd ega mütsi ei jaga :D Veel.
Siis tahtsin veel kurta, kuidas ma teisipäeva õhtul, olles totaalselt ilma jäänud oma kallist internetist ning olles uue olukorraga veel üldse mitte kohanenud, läksin varem magama, ning just sellel õhtul oli kuskil meie majas pidu ja just sellel õhtul tahtsid ka minu sõpsid lätlased, kes muidu ka rahulikud ja mitte-pidutsemis-altid on, välja minna.... ma olin juba mingi pool tundi täitsa poolunes olnud, kui nad mul äkitselt ukse taga seisid ja välja kutsusid (kl oli siis 23).... ja seekord jäigi mul pidu pidamata, kuigi pidu tuli mulle peaaegu ukse taha. Järgmine kord siis :)
Ja siis veel seda, et käisin elus esimest korda Jazz tantsu trennis ja see meeldis mulle täitsa hästi. Lähen teinekord veel.
No comments:
Post a Comment