Viimased 4 päeva

Nädalavahetus oli hullumeelselt väsitav, aga kindlasti selline, mis jääb pikaks ajaks meelde. 

Algas see reedel, kui tegime 4 läti tüdrukuga pärats keeletundi rongiga väljasõidu Saarlouisi (see asub u 50 km Trierist lõunas). Nimelt teadsid nad, et seal linnas kusagil asub IKEA pood! Jeeeess, mulle nii väga meeldis seda uuesti külastada ning see oli samasugune ja samasuur kui ma seda u 10 aastat tagasi Kanadas nägin! Kõik need väikesed nurgakesed erinevate variantidega köökidest ja elu-ja magamistubadest + muud kraami kodudesse, seal on tõesti kõike, mida iganes kodus vaja võiks minna, kusjuures kohati isegi ülisoodsalt. Igastahes... mina küll midagi peale 1 eurose hotdogi+cocacola takeaway välisukse juures ei ostnud, kuigi laualampi mul oleks justkui vaja küll ja sealt ma oleks saanud selle lausa 3 euri ehk 45 krooni eest. Siis aga hakkasin mõtlema, et mai oska seda äkki kokku panna :D ja lisaks maksid õiged pirnid sinna sisse 5,5 euri.... jah, lamp on 2x odavam kui pirnid sinna sisse. Noh ja ilmselt saaks neid pirne ka mujalt, aga ei hakkand riskima :D

Aga nüüd minu lemmikosa juurde.

Laupäev: Läksime Anda´ga (1 Läti tüdruk) matkama. Eesmärgiks oli sõita rongiga Trierist Saarburgi (u 30 km) ning sealt jalgsi mööda ühte maastikurada ja paari vaatamisväärset kohta ülejärgmisesse linna Tabenisse. Kokku pidi teekond olema 8,8 km ja 3h... meil aga... võttis jalgsiteekond aega kokku 7h ning ilmselt kuskil 25 km, kui arvestada seda, et me kõndisime praktiliselt peatumata. Ilmselgelt oli peasüüdlaseks meie eriliselt veider kaart, millest me lõpuks täiesti loobusime, sest no nii ajuvaba kaarti annab ikka otsida. Teelt eksisime me otseloomulikult juba oma teekonna alguses. Ilmselt juba Saarburgist väljudes, kuigi kohalikust turistiinfost juhatati meid omastarust õigele teele ning ka kaart näitas meie arvates sedasi.

Saarburgi linnake, kust meie teekond alguse sai

Igastahes ei pakkunud meie poolt läbi kõnnitud maastik alguses just kõige suuremat naudingut, veidi mägesid ja peamiselt ainult tühjad heinamaad ümberringi ja muudkui kõnni ja kõnni. Ühes külas küsisime teed, saksa keeles muidugi, st midagi saksa keele moodi... Anda ei oska kahjuks üldse saksat. Ja meile seletati vastuseks midagi sellist, et ei ei ei.... Taben.... see jääb ju totaalselt teisele poole, te peate tagasi Saarburgi kõndima ja sealt rongi võtma... Selle peale kui ma pusserdasin, et ei, me tahame matkata, kuna ilm on ilus, vaatasid sakslased meid kui kummitusi. Igastahes tagasi me ei läinud ja kõndisime vapralt edasi lootuses, et natukenegi vähemalt suund õige ikka on. Tglt oli kah, aga lihtsalt vääääga suure ringiga.

Vahepeal saime mööda kitsaid maanteid mööda pool-serpentiine üles kõmpida, siis saime mööda väga vaikseid külasid kõmpida, siis saime väga ilusaid maastikuvaateid nautida...

 ja valge-mustakirjusid hobuseid paitada...

..ja siis tulipunaseid õunu süüa ja kaasa korjata ja pirne kah!!! Tee äärest! Ilusad ja head olid :) Kuni lõpuks jõudsime oma esimese vaatamisväärse eesmärgini. Mungaklooster väga kõrgel mäe otsas. Käidud-nähtud.

Terava pilgu korral võib puuvõrade vahelt ka kloostrit silmata

Nüüd oli vaja sealt väga kõrgelt mäe otsast alla saada, kuna raudteejaam oli all... ikka väga kaugel all. Ja meie olime väga kõrgel järsaku otsas...

Jep, linn on seal all...

...ja alla ei läinud ühtegi otseteed. Pidime hakkama läbi metsa kõndima, kuni meile sai selgeks, et sinna alla linna ei pääseks me ka siis, kui sinna ka läheks mingi tee, sest vahepeal oli Saari jõgi ja üle selle jõe sinna linna (Serrig) ei lähe lähedusest mitte ühtegi silda. Kujutate ette? Hästi ei kujuta, aga siis tuleb mind lihtsalt uskuda :)

Teekond läbi metsa viis ka üle väikeste jõgede-sildade

Niiet jah, jätkasime oma jalgsiteekonda läbi metsade mööda matkaradasid, mis pidi meid Tabenisse juhatama. Seal aga sattusime pooljuhuslikult ühe suurima ja kihvtima asja juurde üldse mu elus (kuigi omastarust olen ma päris palju erinevaid looduslikke imepäraseid vaatamisväärsusi juba näinud). Nimelt oli seal, keset paksu ürgmetsa ja mägesid üks väga väga suur ja kõrge kaljutükk (Altfels), mille otsa sai mööda treppe ronida.

Aga see oli peaaegu täielikult mägironimine ja mitte et ma tahaks kedagi hirmutada, siis tegelikult mõtlesin ma juba seal, et see on ikka liiga ohtlik. Aga üles me läksime ja see tunne seal üleval olla oli lihtsalt jõhkralt vapustav. Ilma piireteta suure kalju peal seista ja alla vaadata... ma ei oska kirjeldada, kui kõrgel me olime ja kui kaugele sealt näha võis. Unustamatu :)

Lõpuks jõudsime ka Tabenisse, kust pidime rongi peale saama. Ka seal linnas eksisime ära, sest selgus, et rongijaam on siiski linnast natuke eemal ja teises suunas, kui me esialgu arvasime jne.. Rongijaama jõudsime mingi 35 minutit enne oma rongi väljumist ja mida ei olnud, oli rong. Ka 20 minutit hiljem veel polnud ühtegi rongi meist kummaski suunas mööda sõitnud ja seda terve tunni aja jooksul ja väljas läks juba pimedaks ja me olime linnast väljas kusagil kõnnumaal.

Isegi pinke polnud selles rongipeatuses.. ja väljas läks juba pimedaks ja jahedaks...

Ühel hetkel peatus aga meist veidi eemal üks buss... no sellega läks küll kiireks, ma jooksin elueest et seda kinni püüda, sest ta peatus aint hetkeks ja meist ikka omajagu eemal. Bussijuht muidugi inglise keelt ei mõistnud ja mina ei saanud temast aru, aga aint seda, et rongi siia täna küll ei tule... juba nädal aega vms pole tulnud, et kuskil on mingi teesulg ja rongid ei pääse läbi :D:D:D ja et selle bussiga saab ühte teise asulasse, kust tuleb teisele rongile ümber istuda :D Jeeeee.... ja nüüd peaks mainima, et väljas oli juba kottpime ja kui me algul plaanisime et jõuame koju ehk nii 4-5 paiku, siis tegelikult jõudsime 9 läbi. Saksamaal aga on kl 9 juba hilja, siis ei sõida bussid-rongid enam peaaegu üldse ja poed on kinni ja... ahjaaa... laupäeviti on veel eriline teema nende busside ja rongide ja poodidega ning pühapäeviti on targem voodist üldse mitte välja tulla, sest siis on kõik kinni ja out of order, täiesti mõttetu ses suhtes.

Igastahes oli see päev lõppkokkuvõttes väga väga põnev ja kihvt ja lisaks sellele, et veel tänagi mu mõlemad kannid ja jalad valusad on kõndimisest, mäletan ma seda rännakut veel kaua.

*

Ning eile (pühapäeval) viidi erasmuslased bussiga ekskursioonile juba kl 8 hommikul :) Kavas oli Cochemi linna külastus, kus asub kindlus jälle kõrgel künka otsas linna kohal...

 ning ka linn ise on hääääästi armas pisike nagu muinasjutulinn...

.... aga väga turistilik kahjuks.Vb ma isegi, et natuke pettusin selles turistimelus.

Palju rohkem pakkusid mulle aga rõõmu vaated bussiaknast.

Nimelt sõitsime mööda Moseli jõe äärt. Mosel voolab ka läbi Trieri linna ning Moseli jõe org on Saksamaa suurim veinitootmispiirkond oma viinamarjakasvandustega (viinamarjavaimustusest olen ma varem juba pikalt kirjutanud). Aga kui ma varem olin vaimustuses Trieri ümbruse mägedest, siis siin Cochemi linna ümbruses tuleks Trieri ümbruse mäe kõrgused korrutada vähemalt kahega.

Niiii kõrged olid need mäed, et bussiaknast välja vaadates nt taevast ei näinud kohe, pidi nina vastu klaasi panema ja siis kõrgele üles vaatama ja seal üleval kasvasid ka ikka viinamarjad... kõik mäe küljed on neid täis. (St veel on, aga hetkel käib nende usin korjamine).

Jah, ja siis viidi meid veel ühte veinimuuseumisse, kus oli ka väga suur söögisaal ja kus me hästi palju leiba mingite maitsestatud toorjuustudega süüa saime ja 4 erinevat sorti veini maitsta saime (kui klaasi piisavalt kiirelt tühjendada, siis sai 4-st klaasist kaugelt rohkem juua)... Ja magustoiduüllatus oli... ei mitte mingi kook või jäätis nagu ma esialgu lootsin, vaid hoopis ehtne virsikuliköör :))) Sellega oli ka see, et kui klaasi piisavalt kiirelt tühjendasid, siis täitus see imekombel uuesti...... :D

Veinimuuseumi omanik veinitarkusi jagamas

Tagasi koju sõites oli bussis vaikus, kõik magasid vms..

See oligi minu nädalavahetus. Väga rammestav, kuid elamusterohke.