Läänerindel muutuseta

Ehk interneti saaga jätk. Sain kirja, et olen ületanud internetti 4,13 GB ning kui ma 25 euri maksta ei taha, siis enne detsembri algust, esimest poolt, ma internetti tagasi ei saa, võta või jäta. Siinkohal mainiks, et 4GB oli kuu norm ning minu sõps läti tüdruk kasutas 11,67 GB ning karistus on ikka sama. Ehk siis internetita oma toas uue kuu esimese pooleni.

Reede hommikul kl 10.00 otsustasin trenni minna. Olin juba eelnevalt veidi kahtleval seisukohal, sest tavaliselt valmistab mulle raskusi kl 9 üles ärkamine, kuid nüüd alustada kl 10 trenni...... no ja ega see viimaseks hommikuseks trenniks siin mul jäi ka. Kahju, et see trenn on salsa-aeroobika, sest ladina rütmid ja tantsud mulle niii meeldivad, KUID... treener on JÄLLE see puujalgne 60-aastane vanamutt. No andke andeks, aga kas siis tõesti pole kedagi vähe kobedamat treeneriks panna? Lisaks sellele, et ma niigi pole hommikuinimene ning et ma niigi olin suht unine seal, siis nt Eestis on treenerid vähemalt nii ennastsalgavalt entusiastlikud ja energilised, et treening valmistab tõesti siirast headmeelt. Kuid siin... ma lihtsalt tõsiselt vihastasin poole trenni pealt treeneri peale, sest no krt, kui sa tahad treener olla, siis viitsi ennast ikka liigutada ka ja õpi vähemalt kava selgeks, mida sa tahad teistele õpetada (mis muidugi selle vanamutiga nagunii raske ei ole, st ülikerge) ehk mitte eriti väljakutsuv. Niiet, kahjuks või õnneks on mul seekord isegi väga lihtne salsa-aeroobika trennist loobuda. :)

Pärast trenni käisin linna peal jalutamas. Ma pole siiamaani veel kesklinna tänavatest päris sotti saanud, et kus miski asub ja kuhu miski tänav viib. Niiet ma siis otsustasingi lihtsalt jalutada ja ringi vaadata. Nüüd on kohe palju selgem pilt. Avastasin veel ühe sellise laheda koha klaasist maja sees, kust on näha vana linna müüre. Äramainimist väärib see puhtalt seetõttu, et seda müüride osa ei olnud üldse mitte vähe. Mitte nii vähe kui Tallinnas vabaduse platsil natukese klaaspõranda alt näha on :)

Lisaks astusin ma sisse ka Trieri toomkirikusse (Trierer Dom - www.dominformation.de). Lisaks sellele, et see on üks erakordselt suur ja võimas ehitis, on see ka Saksamaa vanim kirik üleüldse.

Ning ka seest ülivõimas. Mulle meeldis. Mulle meeldis seal isegi ühes nurgas asuva jumalakuju ees istuda ja jalgu puhata ja mõelda. Vot nii võimas kirik oli see. Kahju oli mul sellest, et samal ajal oli seal liiga palju teisi inimesi, ehk et see koht on kahjuks liiga turistikas. Aga mida sa ikka muud Saksamaa vanimast toomkirikust tahad, ei saa ju pahaks panna. Ma ise olin ju ka seekord esimest korda seal ehk siis täies hiilguses turisti staatuses.

Reede õhtul tegime Elina ja Andaga veini proovimist koos viinamarjadega. Veiniks oli jälle siinne Riesling (pudeli hind - 2.25 euri. Vein - väga hea).

Laupäeva hommikul startisime juba 9.30 (kas ma just mainisin, et ma pole hommikuinimene?) meie matkateekonnale Trierist 2 raudteejaama peatust põhja poole Kordeli pisilinna. Aga linn ei olnudki meie eesmärk, vaid hoopis ühest raamatust nähtud matkarada, mis sellest linnast alguse saab. Niisiis. Oligi juba ju kuu aega möödas meie eelmisest matkast, mis päädis 8 km asemel 25 km läbimisega ning lubadusega, et enne kevadet me uuesti loodusesse ei lähe, vaid käime edaspidi aint linnasid avastamas. Olime unustanud ka lubaduse, et mitte kunagi - st MITTE KUNAGI - ei tohi minna matkale ilma korraliku kaardita :D Aga mida tegime meie. Järjekordselt. Shallalaaa ja hopsassaa... seljakott selga ja ohhhh, küll me kõik üles leiame! :D Tutkit. Jälle eksisime ära. Nagu tõsiselt. See ei ole tglt üldse naljakas, kui sa kõnnid mööda paksu metsa, kus mingid matkarajad ju täitsa on, kuid sa ei tea, kuhu nad välja viivad ja kui kaua mingisse sihtkohta veel maad on jne. Järgisime küll väikseid märke, mis pidid meid oletatavasti ühe järjekordse kõrge kaljuni juhatama, kuid.... ühes kohas õnnestus meil millegipärast täpselt totaalselt risti vastupidine suund valida. Ja me muidugi ennastunustavalt rühkisime muudkui edasi ja edasi - 3 läbimärga lambakest - läbi tõsiselt paksu maadkatva märja lehevaiba, läbi üsna tõsiselt arvestatava seenevihma..... kuni ühel hetkel ma ütlesin, et kuulge, kas keegi meist vaatas seal kohas, kus me metsast välja tulime, vasakule poole kah? Ei. Keegi ei vaatand. Me lihtsalt hakkasime millegipärast kohe paremale astuma. Kõik 3. Oleks siis mina üksi pimekana. Aga teised järgnesid mulle kui juhtoinale, vaevumata ise nina kapuutsivarjust üles tõstma, et ise mõelda, kas mitte teises suunas ei peaks minema. :)

Hakkasime mingi aeg siis tagasi kõmpima. Enam ei olnud väga naljakas. Jalad olid juba suht jääkülmad ja me olime veits üle tunni kõmpinud (alates rongijaamast). Ja siis ühel hetkel sõitis meile sellel kitsal metsateel vastu auto, mis täpselt meie nina all seisma jäi, et end ringi keerata, kuna just täpselt seal juhtus olema veidi laiem koht. Olime seda autot ja naist näinud ka meie teekonna alguses meist mööda sõitmas. Temagi tundis meid ära ja küsis kas oleme eksinud. Me olime. Ja siis ta võttiski meid peale ja viis meid autoga Burg Ramsteini juurde, mis oli meie teine sihtkoht pärast seda kaljuronimise mõtet, millest me oma valepöördega ilma jäime ja lõpuks loobusime. Autoga saime aga ilusti vanaaegse kindlusevaremete külje alla, kuna sellel naisel oli seal restoran.

Burg Ramstein

Pärast jõime siis tänutäheks teed seal :P

Tegelikult, hoolimata külmast ja märjast ja pahast, jäävad sellised seiklused väga hästi meelde alati just positiivses mõttes. Näiteks hiljem ei mäleta sa enam seda, et sul oli külm, vaid mäletad ikka, et ohh.... nii lahe, seiklesime seal metsas ja pärast saime autoga kindluseni ja siis jõime seal hubases restoranis teed, samal ajal kui väljas ikka hallile novembrile kohasel vihma pladistas sadada. Nii tore! :)

Pühapäeval oli minu kord meile kolmele süüa teha. Otsustasin väga lihtsa ja tavapärase kartuli-hakklihakastme kasuks. Seda seetõttu, et ma iseendale üksinda polnud siiamaani veel raatsinud hakkliha soetada, kuigi hakkliha toidud üldiselt mu lemmikud on. Kuid sellise tähtsa päeva puhul siis otsustasin, et teen hakklihakastet.  Ja ilma üllatuseta sai see niiiiiiii heaa! Teistele ka meeldis väga. Hehe.

Ja võibolla vääriks veel veidi mainimist minu teisipäevane üks loeng. Nimelt tõsteti ühe loengu toimumisaeg, millele end reganud olin ja mis muidu jaanuari lõpus kahel nädalavahetusel toimuma pidi, ümber iganädalaseks loenguks algusega siis eile (9.nov). Läksin siis kohale ja mulle avanes väga veider, ma ütlen: VÄGA veider vaatepilt. Jõudsin kohale kogemata (enda rumalusest, kuna ei leidnud klassi üles) 15 minutit hiljem ning vaatan, et mis värk on... inimesed seisavad ukse taga, vahel läheb keegi sisse, vahel tuleb keegi välja.... piilusin ise lõpuks sisse ja nägin, et ok... õppejõud on õige (ikka seesama jõuluvana-onu, kes kõiki turismiaineid siin vist annab)... aga loengusaalis käib ka kõva lärm. Kuigi õppejõud istus all tahvli ees tooli peal mikrofon nina alla suunatud, nina raamatusse puuritud ning lihtsalt luges.... ja luges..... ja luges.... luges nagu juturaamatut, luges lihtsalt maha, kordagi pilku tõstmata, kordagi liigutamata, kordagi välja tegemata sellest, et kõik ajavad juttu, naeravad käivad sisse-välja. Seal valitses lihtsalt täielik kaos. Ja õppejõud ei teinud välja, ei tõstnud pilku kah. Ja siis veel korjati õpilaste poolt allkirju, et... a´la nii ei saa olla, et selline loeng on... päris palju allkirju oli seal juba selleks ajaks, kui paber minuni jõudis, aga ma ei kirjutanud alla, sest esiteks jäin ma hiljaks ja ei tea, miks õppejõud otsustas lihtsalt õpikut maha lugema hakata, teiseks ei ole see aine mulle kaugeltki kohustuslik ja ma regangi end sellelt maha ja mind tglt ei tõmba üldse mingid allkirjade kogumised või streikimised või meeleavaldused või mis iganes.... aga kohalikke üliõpilasi ajab õppejõu selline teguviis loomulikult ülimalt närvi. Nagu misasja! Mina istusin seal kohapeal seetõttu, et mul oli seal wifi ja ma sain selle ajaga endale näiteks seb-i virtuaalse pangakaardi tehtud ning bussipileti frankfurt-hahni lennuväljale ostetud 18.detsembriks, kui ma koju lendan. Mul oli suva, kus ma istun ja seda teen.

Järgmine loeng oli mul selle sama professoriga ja siis ta oli juba jälle normaalne ja tavaline ning pidas vapralt terve seminari inglise keeles. Kuigi seekord oli probleem selles, et ta oli kogemata poolele rahvale jätnud seminarimaterjali saatmata ning mina olin nende hulgas, kes ei saanud ning siinkohal ei ole vist vaja mainida, et seminar on üles ehitatud sellele eeldusele, et kõik tulevad kohale, tekst eelnevalt väga hoolikalt läbi töötatud. Aga noh, seekord siis nii. Tagantjärele saatis ta lausa 6 erinevat e-maili, igas vabandades nende ees, kes eelnevatest e-mailidest ilma jäid õigel ajal ning nüüd on mul kõik tekstid ja slaidid ja materjalid jälle olemas. Jei.

Kõige viimase asjana tahan mainida uut filmi: Wicker Park. Keda huvitav, see võiks vaadata ;) Pole kaua aega vaadanud filmi, mis mind filmi algusest lõpuni ekraani ette naelutab ning isegi järgmisel hommikul hommikusööginõusid pestes mõtlesin tagantjärele filmisündmustikule ning leidsin, et ma pean seda veel kord vaatama, et kõigest päris täpselt aru saada... aga seda positiivses mõttes.... see oli lihtsalt väga ootamatu ülesehitusega!