Esimeste päevade muljed

Nüüdseks olen ma Trieris olnud 2 ja pool päeva, aga juba tundub, nagu oleks see aeg vähemalt nädal. Ebareaalselt paljude inimestega olen selle aja jooksul jõudnud suhelda ning tuttavaks saanud ning omastarust olen ka väga palju juba näinud siin. Aga nüüd kõigest järjekorras.

Kolmapäeva hommik oli tore. Ärkasin Riia lennujaamas oma vaikses nurgakeses ajalehtede peal, päike paistis väljas ja kõik oli hästi tore. Lambist oli isegi mu eelmisel päeval kimbutanud väike palavik ja nohugi üle läinud. Niiet ilmselt päris hea ravim nohu vastu on külmal betoonpõrandal öö läbi magamine ja hommikuks oled terve kui purikas. Minul oli igaljuhul energiat kui palju.

Hommikupäike Riia lennujaamas

Kuna lend läks alles 11.05, oli mul aega päris palju veel hommikul. Viisin pagasi baggage-drop-off kohta (lennule oli check in eelnevalt netis tehtud, niiet kohver tuli lihtsalt ära anda, muud midagi). Nüüd oli mul veel seljakott ja suur kilekott riietega. Mõtlesin küll, et kuidas ma lennujaama-tädidest mööda saan, kui mul kaks kotti on, aga pmst mitte kedagi ei huvitanud see enne kui alles vahetult enne lennukile minekut. Seal alles teatas tädi mulle, et mul ei või kahte kotti olla. Edasi käis kõik maru käbedalt, astusin järjekorrast kõrvale, pakkisin kogu kilekoti sisu endale selga ja ümber ja peale jms ja u 30 sekundi pärast olin kubujussina valmis uuesti järjekorda asuma. Nii kui tädist mööda sain, pakkisin end uuesti lahti, panin asjad suurde kilekotti ja lend võiski alata!

Bussi peal lennujaamast Trieri hakkasin tulema esimesed emotsioonid. Vot nüüd on raske koht, kuidas seda kirjeldada, aga nimelt oli asi selles, et avanev maastikuline vaatepilt oli lihtsalt niivõrd võimas. Siin tõesti on mäed! Ja bussiga sai ikka päris kenasti neil laskutud ja tõustud ja kõik need tee peale jäävad külakesed olid nii ilusad ja ... saksalikud kuidagi. Samuti on siin sügise värvid palju värvikirevamad. Eestis olid lehed kas rohelised või kollased või äärmisel juhul tuhmilt oranzid. Kuid siin on puud erkrohelisest tulipunaseni ja kõik segiläbi.

Lennujaama buss pani mind maha Trieri äärelinnas, sealt edasi oli mul ülikoolini vaja kahe bussiga veel sõita. Aga pmst läks see kõik väga lihtsalt. Bussijuhi käest küsisin oma esimese saksakeelse küsimuse seoses piletihindadega ja et millise ma ostma pean ning tänu sellele sain ma pileti 2x soodsamalt kui ma ise olin alguses asjadest aru saanud (2.45 eurot kokku)

Juba lennujaama bussipeatuses märkasin 2 endasugust tüdrukut ning mõtlesin, et huvitav kuhu nad lähevad.. hiljem põrkasime veel mitu korda kokku, aga vahepeal olin aru saanud, et nad suhtlevad omavahel läti keeles ja mul nagu otseselt küsimusi polnud, seega jäi tutvus sobitamata tol hetkel, kuid ette rutates võin öelda, et kokkusattumused olid ikka päris suured.. Kõigist võimalikest ühiselamutest sattusid nad elama just minu ühikasse, kusjuures 1 on veel lausa minu majas ja minu korrusel ja nad mõlemad õpivad geograafiat :D (aga pigem looduse sugemetega, minul on inimgeograafia suund). Siinkohal peaksin mainima, et Läti ülikool Riias on geograafilise hariduse koha pealt küll veidi mööda. Kui küsisin nende suunda ja selgitasin, et on 3 suunda.. loodus-ja inimgeograafia ja ruumiline planeerimine, siis nad polnud sellest kuulnudki, ütlesid, et võtavad kõiki aineid segiläbi ja spetsialiseerumist ei ole.

Ühikatuba on mul jumala ok. Mul on nagu väike ühetoaline appartement, kus on kohe uksest sisse astudes paremat kätt köök, pliidi, kraanikausi, külmkapi jm kappidega. Tuba on suht ruumikas, möbleeritud. Vannituba on mul samuti täiesti isiklik. Vaatest oma toast ma kahjuks rääkida ei saa, sest suht kohe akna taga on Lidl´i toidukauplus ja muud midagi. Olen madalal ka, teisel korrusel.

Minu tuba pärast enda sisseseadmist

Kolmapäeval pärast asjade lahti pakkimist käisingi kohe oma kohalikku toidukauplust üle kaemas. Seal on pmst kõik vajalik olemas, kuigi valik pole tõesti väga suur. Meenutab meie väiksemat sorti Maximat, vb võib isegi öelda, et mingil määral Säästukat :) aga tglt on seal tõesti kõik olemas ja hinnad ei ole just ülemäära kallimad kui meil, iga asi vb paar krooni kallim. Veider on ainult see, et piima säilivus oli märgitud kuni jaanuarini... mai tea, kas ma ikka tahan sellist piima juua :)

Ostsin poest ka mõningaid puhastusasju, sest mu tuba vajas kasimist küll. Kui pealtnäha oli kõik puhas, siis sahtlid ja riiulid olid kõik nii rokased, et.. ja aknad olid nii mustad, et kõik näis nii hall ja tuhm väljas. Aga nüüd võib öelda, et mu tuba on tõesti puhas ja minu käe järgi sätitud :)

Lahe oli see, et eelmine elanik oli kappi jätnud ka võileivagrilli ja triikraua, samuti olid köögikapis olemas kõikvõimalikud potid-pannid-taldrikud-kruus-klaasis-kahvlid-noad-lusikad. Niiet ma poleks midagi seesugust pidanud ise kaasa võtma, kuid see oli täielik loterii, kuna need asjad ei kuulu tglt toa varustusse, vaid minu toa eelmine elanik oli need siia lissalt jätnud.

Ja kolmapäeva õhtul, nii nagu ka neljapäeva hommikul ja reede päeval, läksin ma jooksma. Tänu sellele olen ümbruskonda ikka päris palju näinud ning ka viinamarju degusteerinud.

Pmst hakkavad viinamarjakasvandused kohe ühika maja tagant!!!! Ja need ei ole mingid igavad väljad, siin on tõeliselt mägine! Ja kui ma jooksmas käin, siis on need tõusud niiii pikad ja järsud, et ma tõega ei jõua neist üles joosta! Ja seejärel tulevad jälle järsud laskumised. Kogu maastik on hästi sinka-vonka.

Kolmapäevane filmisoovitus: "Seks ja linn 2", lõpuks vaadatud. :)

Neljapäeva lõuna ajal läksin ülikooli, kus mulle anti kaasa ports pabereid, koos ajakavaga järgnevaks kolmeks nädalaks. Ajakava on tihe, täis keeletunde (igal hommikul 9-13), seejärel on igasugused paberimajandused ja bürokraatilised ettevõtmised, infotunnid ja koosviibimised. Õhtuti on kas peod, kõrtsituurid, filmiõhtud või nt rahvusvaheline ühiskokkamine, kus kõik teevad oma rahvusroogasid. Lisaks on ette nähtud 2 ekskursiooni, üks Bonni ja teine Cochemisse. Koos veinidegusteerimisega jms. Kogu see nali läks mulle aga maksma 170 eurot.

Lisaks pean varsti välja käima veel 210 eurot TUNIKA eest, mis on nagu üliõpilaspilet, millega saan kasutada raamatukogu, ülikooli arvuteid, sööklas odavamalt süüa ja maakonnas aeglaste rongidega ringi sõita nii palju kui kulub terve semestri jooksul. Kevadeks pean uue soetama.

Neljapäeva õhtul läksime ühte veinilokaali, kus olid kõik välistudengid (u 135), tuutorid ja mõned onud ülikoolist. Sai natuke süüa, aga vein voolas konkreetselt ojadena. Istusin lauas koos 3 lätlase, kahe itaalia tüdruku, ühe prantsuse tüdruku ja ühe paariga ungarist, 9 inimest aga õhtu jooksul toodi meie lauale umbkaudu 6 pudelit Rieslingit. Kohutav. Kui alguses Läti tüdrukute silmad särasid õnnest, et jeee tasuta vein, siis lõpuks olid isegi nemad üllatunud, et no kui paljuvõib tuua. Aga ega me ei joonudki kõiki pudeleid tühjaks, sinna lauale nad kahjuks jäid, sest järgmisel hommikul kl 9 oli vaja keeletesti minna kirjutama, mis määrab meid järgnevaks 3 nädalaks 8-sse väiksemasse gruppi täpselt keeletaseme järgi.

Minu keeletest läks kuidagi hästi. Esmaspäeval saan teada, aga nõme on see, et ma kirjutasin kogemata päris palju juttu sinna omastarust ja nüüd ma loodan, et ma liiga tugevasse gruppi ei saa :D Kuna tglt rääkida ei oska ma eriti üldse midagi, lissalt testi kirjutades sain rahulikult mõelda ja sõnu ritta seada.

Reedel (eile) oli meil veel ülikooli kampuse tuur ja siis veel paar infotundi. Kõik ikka koos nende mingi 135 välistudengiga.

Sain teada, et ülikooli spordiklubis saab trennides tasuta käia!!! Jõusaali eest vist oleks tasu, aga seal mai käi ja aeroobikad ja kõik muu selline on täitsa tasuta! Käia võib nii palju kui jaksad :)

Eile õhtul sain endale ka internetiühenduse lõpuks. Üks tuutoritest käis kõikide soovijate juurest kordamööda läbi ja seadistas ühenduse ära niiet mingit probleemi polnud.

Kohe pärast seda hakkasin välja liikuma. Kavas oli ühine kõrtsikülastus, kus tuutorid veavad väiksemaid gruppe ühest kohast teise, istutakse maha, tehakse drink, lobisetakse ja siis minnakse järgmist kohta üle vaatama. Mina valisin endale ühe sellise tuutori, kes oli mul meeles esimesest päevast kui ülikoolis käisin. Ta oli hästi sõbralik ja malbe ja armas. Läksin siis selle tüdruku juurde, kuid kui muidu öeldi, et jagunemine on u 10-15 inimest ühes grupis, siis selle tüdruku (Steffi) grupis olin aint mina, 4 jaapani tüdrukut ja 2 saksa tüdrukut veel, kes polnd isegi erasmuslased, vaid tahtsid lihtsalt erasmuslastega suhelda, aga rohkem ei tulnudki sinna gruppi kedagi!

Ja siis seal oli meestuutorite kambad, kus oli umbes 40-50 inimest igas :D No ei tea miks küll.... arvati ilmselt, et nendega on lõbusam :D Kuid lõpuks saime ikka kõik samas kohas kokku ja tagantjärele selgus, et me käisime samades kohtades, kuid lissalt eri aegadel. Muidu poleks lissalt üle 100 inimese korraga ühte kohta mahtunud. Mina aga olin oma 3 sakslase ja 4 jaapanlase seltskonnaga über-rahul. Sai vaikselt istuda ja juttu ajada. Saksa tüdrukutega proovisin algul saksa keeles ka, aga see suhtlus on nii konarlik, et lõpuks enam ei viitsinud. Jaapanlased olid aga suht täitsa tummahambad, nii me siis saksa tüdrukutega üritasime neilt vastuseid välja pigistada jaapani kohta :D aga see oli siiski huvitav! Sest nad tahtsid suhelda, aga nad ei osanud lissalt keeli eriti.

Jaapani tüdrukud läksid kl 10 koju, aga mina ja tuutor Steffi ühinesime selleks ajaks teiste gruppidega.Siis ma sain veel hispaanlaste ja itaallastega suhelda ja sain veel 2 läti tüdrukuga tuttavaks. Kojuminek oli hästi lõbus. Kl 1 öösel ootasime Porta Nigra (roomaaegse linnavärava) juures bussi ja tutvusime veelgi. Ja bussi peal olid kõik nii rõõmsad, et terve buss oli lärmi täis :D Ja siis nt naljakas oli see, et 1 jaapani tüübi käest küsisin, et kas ta Barutot teab... ja ta teadis! Aint et kui meie hääldame baruuto, siis nemad hääldavad baaruto ja see tähendavat ookeanit.

Novot. Ma arvan, et olen "lühidalt" kõik viimase 2 ja poole päeva sündmused samm-haaval läbi käinud. Muljeid ja emotsioone on palju rohkem, kuid kirja sai pandud elavamad neist ja nii palju kui kirja panna on võimalik.

Tänane laupäev on vaba päev, mina igatahes magasin kaua ja nüüd ilmselt lähen vaatan kesklinna. Eile õhtul natuke nägin, aga kui koguaeg liigume seltskonnas, siis ei pane õieti midagi tähele, kuid nägin seda, et kõik on maru ilus ja kihvt ja poode on niiiii palju :D Lähen tsekkan üle natuke, mida jõuan. Ja vb kl 17 saame osadega oma ühikast Porta Nigra juures kokku, eile nagu käis siuke asi jutu seest läbi, igastahes võin ma vaadata, kas kedagi on seal, saaks jälle seltskonnas ringi liikuda natuke õhtupoole (kuid mu jaoks pole see üldse tähtis). Aga seda ma ütlen, et igav siin ei hakka. Lissalt nii palju on näha ja teha ja käia ja suhtlemisega on nii, et kui aint ise viitsid ja tahad, siis juttu võib alustada kellega iganes, sest kõik tahavad suhelda! Lahe :)