Nii ma läksin

Minu Saksamaa järjejutt algab tegelikult Riia lennujaamast. On küll veidi vara, kuid mida muud ma selle 13 tunniga siin peale hakkan kui et kirjutan ehk blogi. Aa et miks ma nii kaua siin pean passima? Aga sellepärast, et muud võimalust ei olnud... Lend Frankfurti läheb kl 11 ennelõunal, aga Tartust Riia lennujaama on kõige odavam tulla bussiga, kuid bussiaegu valida pole võimalik. Hommikusega jääksin lennukist maha, niiet ainuke võimalus oli tulla õhtuse bussiga siia ära.

Bussi peal vaatasin filmi "Letters to Juliet", mida olin kaua oodanud ja see oli lissalt võrratu. Alles kolmandal katsel sain selle üleüldse hea kvaliteediga endale arvutisse tõmmatud, aga asi oli pingutust väärt. Filmis näitab lihtsalt imeliselt palju Itaaliat kui maad. Verona ja Siena linnatänavaid, mis mulle kõik nii tuttavad ette tulid ning Toscana maastikku ja neid imelisi küpresse ja viinamarjaistandusi ja.... oeh Itaalia on nii ilus.. ja see film on nii hea ja ilus :) Ja muidugi imeline Amanda Seyfried, kes mulle juba filmist "Chloe" meeldis.

Aga lennujaama ees bussilt maha astudes ootas mind ees naljakas üllatus. Nimelt võtsin ma kaasa lisaks kohvrile ja seljakotile ka ühe kilekoti koos mõndade riietega, mis mitte kuidagi kohvrisse ega seljakotti ära ei mahtunud, aga mille ma kavatsen kõik kihiti hommikul check-inist läbi minnes selga ajada. Näen siis välja küll nagu kubujuss või sibul või kapsas (kihiti-selles mõttes), aga nagu suva ju... ma pärast panen need riided jälle kilekotti tagasi, kui check in läbitud. Noh, sest korraga võib mul olla ainult 1 tükk käsipagasit. Ahjaa... rõõmus üllatus seisnes selles, et niisiis, astusin mina siis bussi pealt maha lennujaama ukse ees ja hakkasin astuma, kui äkki see kurikuulus kilekott....... no rebenes lõhki. Kaputt. Tänks düüd nagu.

Aga vähemalt on siin lennujaamas tasuta wifi. Jei. Airbalticu lahke tädi andis mulle kasutajanime ja salasõna, mis oli küll äärmiselt keeruline: airbaltic ja airbaltic, mhmh, ok, tänks, aga ilmselgelt väga vaimuvaene, lootsin midagi keerulisemat.

Magamispaik on mul ka välja valitud. Kohe kui lennujaama saabusin, käisin nurgad läbi ja leidsin endale sobiva koha, mis asub teisel korrusel mingi nagu palvela ukse ees, kirikusse sisse magama vast ei läheks, see oleks liiga naljakas, aga see palvela asub jah nagu ühelt poolt nii avalikus kohas, samas nii eraldatud kohas. Ülevalt alla näen kõike, mis check-in laudade juures toimub, samas kes üles ei vaata, see mind ei märka ja mitte keegi ei saa minust üle astuda või mulle otsa koperdada või puhastus-koristustöid teostada või muul moel häirida, nagu seda on nii mõnigi kord juhtunud Stanstedis. Ja üleüldse on siin nii rahulik õhkkond ja soe on ka ja... oeh, nagu kodus :D jääkski siia. Haha, nali. Võiks juba hommik olla, tahaks juba lennukisse ja siis juba oma ühikatuppa lõpuks saabuda ja asjad lahti pakkida ja ja ja :)

Minu magamisnurk Riia lennujaamas

Eks näis, mis mind seal ees ootab. Esiteks homme on mul võimalik vabalt teinegi öö kuskil kõval betoonpõrandal veeta, kui ma nt Frankfurdi lennujaamas kotti piisavalt kiirelt kätte ei saa ja ma seal bussist maha jään või siis nt Trieris õigeid busse üles ei leia (kokku pean siis homme 3 bussiga veel sõitma)... ja kui ma ükspäev helistasin majameistrile, et küsida, kas ta oleks nii kena ja ootaks töö juures nt mingi 16.15-ni, et ma ühika võtmed kätte saaks (ta tööpäev oli märgitud kella 16-ni), siis selle peale vastas ta kiirelt ja punktuaalselt nagu sakslastele kohane, et tema on tööl kella 16-ni ja kl 16.05 on tema juba nach Hause ja kui ma siis midagi üritasin öelda, et a kus ma siis nagu magan, kui ma ühika võtmeid kätte ei saa, vastas härra Hausmeister, et dass ist dein Problem.... vms.. ja nii ongi :D

Samas, olgem ausad, siis kui välistudengitel on lahkelt palutud kohale saabuda 28-29.september, siis ülim külalislahkus vastuvõtva ülikooli poolt oleks võimaldada välistudengitel end ühikasse sisse seada ka kasvõi kl 10 õhtul, aga no kui lugupeetud härra Hausmeistri tööpäev on kella 16-ni, siis on ju suva, et mõni välismaalt lennukiga saabuv hiinlane, nigeerlane, brasiillane või eestlane kuskil "vaata ise kus" magama peab. Aga tegelikult on nii, et nagunii ma jõuan, vahet pole :D

Järgmine järjejutu osa juba Saksamaalt, et blogi pealkiri end ka õigustaks.