Bernkastel-Kues ja Koblenz

Praegu mul väga palju kirjutada polegi millegi pärast. Aga vb seda, et nt reedel läksime Elina ja Andaga Bernkastel-Kuesi nimelisse väikelinna ekskursioonile. Meie ekskursioonid on üldjuhul alati sellised, et istume Trierist rongile (vahest isegi oleme suvalise esimese rongi võtnud, nagu nt me ükskord Saarbrückenisse läksime. Tol päeval oli meil pigem plaan Luxembourgi jõuda).. ning siis vaatame, kuhu me välja jõuame ja mis meid ees ootab. Tavaks on saanud rongijaamast väljudes silmad punni peas turistiinfopunkti otsida, mis enamasti ka õnnestub.

Bernkastel-Kues kui linn, ei ütle ilmselt mitte kellelegi mitte midagi. Meie nägime sellest linnast ühte imetillukest pisikest pilti ühes maakonda tutvustavas raamatus. See pildike ning väike kirje selle veinipudeli peal, mille ma ükskord ostsin ja mille me kolmekesi ära lahendasime, et see vein on pärit Bernkastel-Kuesist, ajendaski meid sinna sõitma.

Aga seekord ei istunud me suvalt rongile, vaid selleks oli vaja ikka välja vaadata rongide ja busside ajad ja need omavahel klapitada, sest just niimoodi sinna väikelinna saab, mitte otse rongiga ega mitte ka otse bussiga. Aga meil klappis kõik kenasti ja lätlased mainisid, et minu esimene saksakeelne loeng Destinationsmanagement´ist on ilmselgelt kasu toonud :D:D

Linn ise oli nagu killuke saksa muinasjutust.

Imepisike...

... Moseli jõe kallastel...

...ning siinsetele linnadele omase kindlusega mäe otsas.

... viinamarjaväljad ümberringi...

Kuigi kõik hakkab juba vaikselt kollaseks minema, kompenseeris väga soe ilm ja päikesepaiste selle ära ning linn jättis endast imelise mulje.

Laupäeva hommikul otsustasime sõita Koblenzi. See on umbes sama suur linn kui Saarbrücken (130 000 elanikku) ehk siis pisut suurem Trierist, kuid jääb suunaga hoopis teisele poole, loe: Frankfurti poole. Ehk siis, asubki täpselt poolel teel, kui sõita Trierist Frankfurti. Ühtlasi on Koblenz ka meie viimane raudteejaama peatus, kuhu me saame oma Tunikaga tasuta sõita, sealt edasi on vaja pilet osta (väga väga kallis Saksamaal).

Koblenz meeldis mulle. Oli selline mõnus linn, armsa vanalinna osaga, poode palju, vaatamisväärset samuti. Ühtlasi väärib mainimist see, et Koblenzi linna keskel saavad kokku Moseli ja Rheini jõgi, st Mosel suubub Rheini jõkke ning seda suubumiskohta nimetatakse Deutches Eckiks, ehk Saksa nurgaks.

Pilt on tehtud Saksa nurgas asuvalt kõrgelt ratsamonumendilt

Lisaks pean ma Koblenzi millalgi tagasi minema, kuna seekord jäi meil käimata üle Rheini teiselpool kaldal asuvas Koblenzi kindluses, millest avaneks kindlasti suurepärane vaade tervele linnale.

Mainiksin siinkohal ära, et tagasi Trieri jõudes ostsin ma poest hõõgveini. Ma muidu seda pisiasja ei hakkaks mainima, aga mulle lihtsalt meeldib siinsete veinide ja hõõgveinide hinnad. Nt 1l hõõgveini pudel maksab 0,99 eurosenti... no mai tea, kui ma endale seda mõniõhtu ühe kruusitäie tee asemel ei lubaks :)

Täna oli see kurikuulus mõttetu pühapäev jälle, kus kõik on kinni ja midagi ei toimi. Aga näedsa... ei olnudki nii mõttetu. Vähemalt leidsin nüüd aega, et pildid netti laadida (täna julgesin seda teha oma ühikast, kuna täna südaöösel hakkab ülikooli interneti server uut kuud gigabaitides lugema ja mul on juhtunud nii, et 4 lubatud ja kardetud GB asemel on mul terve kuuga aint 2 GB kasutatud mahtu kogunenud :))

Lisaks sain ma täna jälle tasuta süüa. Seekord tegi Anda süüa ning olin lahkelt palutud tema tuppa õhtusöögile koos oma taldriku ja kahvliga :D Järgmine pühapäev teen mina süüa. Ehk siis, muudame need Saksa mõttetud pühapäevad vähe mõttekamateks ja teeme kordamööda kolmekesi süüa :)

Aga homme on siin minu liidumaal (Rheinland-Pfalz) ja osades veel riigipüha (mis nagu siis päris riigipüha ka pole, kui ta üle riigi kõikides liidumaades ei eksisteeri, või kuidas)... igatahes on see minu jaoks sama mõttetu kui pühapäev, aint veel mõttetum, sest esmaspäeval ei oleks mul niivõinaa kooli, kuid nüüd jääb veel ka mu esmaspäeva õhtune trenn ära. Jamps. Vähemalt saan ma ehk lõpuks mahti hakata lugema teisipäevaks 30 lk artiklit Destinationsmanagementi aine jaoks, mida ma pidin alustama juba pea nädal tagasi, aga kahjuks ei ole esimesest leheküljest kaugemale jõudnud. Õnneks pole ma seda kõva häälega öelnud ega maininud, et ma mõtlesin siin korralikult õppida jms :D

Esimene päris loeng

Sellest nädalast hakkas Saksamaal, vähemalt Trieri ülikoolis, päris kool ka pihta. Nüüd on siin küll kõvasti sagimist rohkem. Minu esimesed loengud toimusid eile. Neid oli 2. Destinationsmanagement ning Mobilität und Verkehr. See teine on seotud liikluse ja transpordiga ning pole just kõige kõige huvipakkuvam mulle ehk, kuid kuna saan ilmselt TÜ-s selle aine asendada Transpordiplaneerimise ainega, mis mul TÜ-s sel sügisel praegu on, siis mõtlesin selle aine hoopiski Saksamaal ära teha. Seda enam, et need mõlemad ained pidid toimuma inglise keeles, pole probleemi. AGA... ei.. ei saa inglise keelt. Terve esimese loengu ootasin, millal see loeng nüüd inglise keeles pihta hakkab ja millal see jõuluvana moodi väljanägemisega õppejõud oma habeme vahelt mõne kuldmuna ehk inglise keelse sõna ehk mõne sõna, millest ma aru saan, välja poetab, aga seda kuldmuna ma eile ei näinudki (mõlemad loengud on selle jõuluvanaga)... Kõik puha saksakeelne puder ja mitte veel selline kaunis saksa keel nagu keeletunnis viimased 3 nädalat oma keeleõpetajate suust kuulsin ja millest oli võimalik aru saada. Niiet nüüd mul alles huvitavaks läheb! :D

Täna hommikul oli mul ka kolmas loeng... Immobilien- und Wohnungsmarkt ehk kinnisvaraturg.... seal oli õppejõuks üks kena naisterahvas, kes sõnu õige pisut rohkem välja hääldas, niiet loengust ei saanud ma aru ainult nii umbes 80-90%. Eelmise päeva mitte-arusaamist võiks hinnata sinna kusagile 95% kanti. Niiet täna olid juba edusammud :D

Vähemalt saan ma eksamid ilmselt teha inglise keeles ning suuliselt, usun et saan sealt kenasti läbi, sest õppejõud ei saa ju aru, kas ma ei oska soravalt vastata sellepärast, et ma ei tea, või et ma ei oska keelt :D niiet pluss on minu poolel.

Lisaks kogesin ma täna vana äratundmisrõõmu. Kui läksin õppejõu juurde, et eksami kohta küsida... alustasin oma juttu, et Hallo, ich bin erasmus studentin und.... ja siis tädi lõikas vahele, et: "Ooooo, kommst du aus Poland?" et noh, et kas ma olen poolast.... täpselt nagu iga teine inimene mu käest vanadel headel aegadel Inglismaalgi küsis :D

Ühesõnaga kooliga on OK hetkel. Ma ei saa veel üldse aru, kas ma pean nende loengutega kaasas käivaid seminare ka kaasa tegema jne... mis muidugi netis on märgitud kõik inglise keelseteks, kuid tegelik situatsioon on muidugi teine... aga igast sellised küsimused peavad nüüd lähipäevadel ka paika loksuma.

Täna sain ma esimest korda ka raamatukogus oma arvuti ära seadistatud ülikooli serveri lainele, niiet saan ülikooli hoonetes ka netti, jei. Nõme on see, et raamatukogus käimiseks peab ostma oma isikliku tabaluku riidekapile, sest raamatukokku ei tohi kaasa võtta isegi mitte oma kotti, rääkimata üleriietest. Küsisin, et jajah, aga kust ma nagu seda tabalukku siit Trierist ostan... vastuseks sain, et Baumarkt.... päris ma olengi siin ühtegi Baumarkti esiteks näinud ja kui ma kuulsin, et 1 euro shopist saab ka tabalukke osta, 1 euro eest, siis tahestahtmata tekib küsimus, et kui kõik sealt ostavad, siis saavad kõik kõikide lukud ju lahti ka vms...

Võtsin osa ka raamatukogu tutvustustuurist, kuna enne seda olin jõudnud veenduda, et iseseisvalt ma sealt küll midagi üles ei leia. Ekskursioon oli saksakeelne ja raamatuid ma endiselt ilmselgelt üles ei leia... :D

Mai tea, millal lööb minu pea kohal välku ja ma aru sellest tundmatust keelest hakkan saama.

Mis tuletab mulle nüüd meelde, et täna tulid lõpuks reedese keeletesti tulemused ka. See test, kus ma üritasin mitte väga palju kirjutada, mitte nagu eksamil, et head tulemust saada, vaid vastupidi, tahtsingi kehvemini esineda, et kergemasse gruppi saada ja KRT KÜLL, IKKA sattusin ma B1 rühma.... ehk siis kesktase. Mina ei saa aru, kas need keeleõpetajad, kes töid kontrollivad, kirjutavad minu eest sinna paberile neid vastuseid pärast juurde või misasja. Ma jätsin isegi 2 vastust täiesti kirjutamata, igaksjuhuks, et muidu äkki satun veel B1 rühma ja nüüd ma seal olen. (st A0-A1 on väga algajad; A1-A2 on algajad; A2-B1 on eelkesktase, B1 on kesktase; B2-C1 jõuab juba ideaalilähedale ning C2 on emakeel).... MINA ei ole igatahes B1 :D

Aga vähemalt on B1 grupil aint 6 keeletundi nädalas, samal ajal kui algajatel koguni 10.... ja ka kellaajad sobivad mulle kesktasemel paremini, nii et pohh, käin siis seal, äkki jääb midagi külge... äkki lööb pea kohal välku..

Ooo ja siis tahtsin veel mainida, et eile, kui ma spordihoones oma trenni algust ootasin koridoris koos paljude teistega, siis ühel hetkel nägin ma silmanurgast, et üleval lae all toru peal liigub midagi. See oli suuuuu-uuur ROTT, saba rippus veel toru pealt alla, kui ta seal ringi silkas... et siis normaalne ühesõnaga :D

Lambad ja muu..

Olen juba päris kaua tahtnud kirjutada oma muljetest siinsetest lammastest. Ei, ma hetkel siiski sakslasi lammasteks ei kiru, nad on täitsa kohe okeid. Ma mõtlengi nagu päris lambaid. Minu jaoks oli lihtsalt uskumatult hämmastav näha esimene kord kui ükskord lätlastega siinsamas ühika taga jalutamas käisime neid samu lambaid... no ok... esimene kord ma neist ei kirjutanud, sest nad olid veel üsna kenasti aiaga ümbritsetud ja noh, niisama. Viimati olin ma küll lambaid nii lähedalt näinud u 3-aastasena, siis kui mu vanaemal veel mõned lambad olid. Aga selleks, et need lambad üldse mu blogis nii suurt kõlapinda leiaksid, tuleb neil ikka midagi erakordset teha, eks. Ja nad tegid. Nimelt jalutasid nad umbes 50-100 pealise karjana - kes neid lugeda jõudsid - mööda minu akna alt.... asfalttee pealt.... tänava peal!!! Karjused ja koerad nii ees kui taga. Kusjuures karjused on ka siuksed maru vahvad... mitte niisama lönta-lönta dressides, vaid neil on mingid uhked keebid seljas, nagu mingi Sõrmuste Isanda tegelased oleksid vms. Ja koerad täidavad karjuste käske ühe sõna pealt. Peremees karjub 1 koera nime ja nt "links" vasakule... siis koer jookseb sinna ja ajab lambad jälle ühte kolonni tagasi. Täpselt nagu kunagi selles põrsa filmis "Babe" vms oli. :)) Aga kogu see nali toimus minu akna all.

Ja teinekord tulin mina koolist koju. 15 minutit on see teekond ning üldiselt saab mööda asfaltteed kõndida, kui aga tahad koju saada 13 minutiga, on võimalik mööda kitsast jalgrada ka mäkke rühkida. Ja mina muidugi tulen seda lühemat teed. Ja siis, oh sa vana... (jutt on nüüd teisest päevast juba)... jälle lambad.... minu kõnnitee peal ees... nüüd küll vähemalt 100 tükki.... kõik selle mäekülje peal, kust mu kodutee läheb.... ma pidin nende vahelt lihtsalt kätega teed tegema, sest nad olid nii lambad, et ei läinud eest ära ka. Nii lahe igastahes. Ma mõtlesin, et ma ikka kuskil tsiviliseeritud kohas õpin... Lääne-Saksamaa ja puha... aga koolist koju tulles pean tee peal lammastega võitlema :D Ja veel mitu korda olen neid siinseal näinud. Nad on vist looduslikud muruniidukid siin, lasevad enne talve kogu ümbruskondse rohumaa madalaks.

Kolmapäeval käisin esimest korda ka oma päris-koolimajaga tutvumas. Siin on nimelt 2 Campust... esimeses toimusid mul siiani 3 nädalat kõik keeletunnid ning ka kõikide teaduskondade loengud toimuvad Campus 1-s...

Väga pisiväike osake Campus I-st

.... välja arvatud geograafia ja keskkonnateaduste omad. Nende hoone on siis Campus 2-s. Ka minu ühikas on Campus 2-s, niiet oma päris turismi jm loengutele on mul ühikast u 1 minut üle tee astuda ja olengi koolimajas. Aga SEE koolimaja on tegelikult hoopis vana sõjaväehaigla :D:D

Petrisbergi ühikad + Campus II ülikoolihoone

Ta on seest küll täitsa korras ja puhas ja normis, kuid siiski.... isegi kui sa ei teaks, et see ONGI vana haigla, siis seda on kohe aru saada :) Pikad koridorid ja minuarust ka nelinurkne põhiplaan. Igatahes on see hoone ülisuur tegelikult ja näiteks, kes tahaks seal igast keemia ja keskkonnaalaseid katseid teha, siis selle ekskursiooni ajal nägin, et seal on kõik vajalik uus ja vinge tehnika ja laborid olemas.

Päris oma raamatukogu on seal ka, niiet geograafiateemaliste raamatute laenutamiseks ei pea ma samuti Campus 1 pearaamatukokku kõmpima ega midagi.

Neljapäeval oli meil "Internationales Kochen" ehk maakeeli rahvusvaheline kokkamine. See oli üks vahva üritus. Asja mõte oli selles, et igaüks valmistab mingi oma maa rahvustoidu ja siis kõik saavad erinevaid asju maitsta.

Mina kehastusin lätlaseks sel õhtul ja tegime 5-kesi läti tüdrukutega küpsisetordi. Noh, teate küll... piima sees immutatud küpsised, kohupiima-kondenspiima segu vaheldumisi, siis vahele üks kiht mustsõstramoosi, siis kiht vahukoort, jälle kohupiima-kondenspiima segu koos marmelaaditükkidega ning kõige peal veel vahukoorekiht ja mandlilaastud ja kaunistuseks veel marmelaadi ja ja ja...... no see maitses veel jõhkramalt paremini, kui see tundub kirjelduse järgi.

Tegelt tahtsime me teha küüslauguleibasid... aga meil ei ole ahju, sest ühika suur köök, kus saaks vist ahju kasutada, on hetkel remondis, ning meil ei olnd ka musta leiba. Kohupiima ja küpsisetordi jaoks vajalikud nelinurksed küpsised ja kondenspiima saime aga siinsest vene poest, mis on u 10 minutit kõndida... ja seal poes on tõesti KÕIK asjad pärit venemaalt, ukrainast, lätist, poolast vms :)) Päris lahe pood, mulle meeldib, sealt saab näiteks isegi purgi borsisuppi 30 eegu eest osta või siis mingi üle 10 sordi pelmeene on seal jne jne...

Ja siis see õhtusöök ise. See kujunes välja nii, et oli 3 pikka lauda, 2 soolaste asjade jaoks ja 1 laud nende jaoks, kes magusaid asju tegid. Ja siis kõik tõstsid endale igast asjast midagi taldrikule... seal oli siis tõesti alates pitsast, pastast, lasanjest, sushist, ühepajatoidu, salatite, liha, kala ja kanani kõiki roogasid. Ning veel tohutult palju erinevaid sorte magusaid kooke ja küpsetisi ja niisama magustoite (eredaim näide ehk itaallaste oma tiramisu jne) :)))

Üks lauake kolmest, millel olevaid asju tuli ju kõiki ometi proovida

No ja võite siis 3 korda arvata, kas mul oli pärast paha olla? Mhmh... kõht valutas ja oli nagu õhupall... ja järgmisel päeval suutsin alles kl 18 õhtul natuke jälle süüa :D Suht söögiorgia... kodus paluks mitte järgi proovida seda :D

Reede hommikul oli saksa keele test. Ma üritasin end tagasi hoida ja mitte väga palju kirjutada, sest ma tahtsin vältida seda, et ma jälle liiga tugevasse gruppi satuksin.... Sest edaspidi meie saksa keele tunnid jätkuvad (nüüd on nädal vahet ja siis on edasi 8-10 tundi keelt nädalas).

Reede õhtul oli aga erasmuste sissejuhatava 3 nädala lõpupidu. Enne seda tegime 2 lätlasega minu juures veiniproovimist, nt üle tee Lidlis maksab tavaline vein 1,29 euri ehk mingi 22 eeku. Ja see on klaaspudelis, mitte mingi papist ümbrises :) Peol sai palju palju tantsida, kuid kl 1 viskas mul juba kopa ette ja tahtsin koju magama :)

Ja reedel ostsin endale talvesaapad ka lõpuks, sest hommikuti kooli minnes oli maa juba härmas ja valge ja mina oma tennistega olin suht õnnetu ja külmast kange seal selle valge maastiku taustal :)

Laupäeval läksime lätlastega - Anda ja Elina - on nende nimed muide :D.... läksime rongiga Saarbrückenisse. See on veidi suurem linn kui Trier (130 000 elanikku). Asub päris päris prantsuse piiri ääres ning seetõttu oli linnas ka väga väga palju prantsuse keelt kuulda. Tegime väikse linnaekskursiooni, nii umbes 2 tundi ja sõitsime rongiga koju tagasi. Andaga me veel tee peal naersime, et iga kord kui me koos kuskile lähme, siis juhtub midagi. Temaga käisime me ju seal 25 km jalgsimatkal ja ei saanud pärast rongiga normaalselt koju, vaid pidime pimeduses kuskil veel pooljuhuslikult suvalise bussi peale hüppama, et siis kuskile teadmatusse kohta sõitma, et sealt alles rongi peale saada jms seiklused.... ja seekord jäi meie rong kuskil suvalises kohas u 35 minutiks lihtsalt seisma, sest ilmnes miski probleem..... aga mis, seda me aru ei saanud.... lihtsalt istusime ja tiksusime ja ootasime kojujõudmist. :)

Eile, pühapäeval, sain Elina juures hakklihakotlette, jei, tasuta söök! :D Ja pärast läksime 3-kesi jalutama, kuna ilm läks jälle soojaks ja päike nii paistis ja pühapäeviti, nagu juba mitu korda mainitud, pole üldjuhul mõtet voodist välja tulla, kuna nagunii kõik kohad on kinni ja miski ei toimi, siis eilsel ilusal pühapäeval oli väljas niiiiiiiii palju jalutajaid, et täitsa lõpp. Siin ühika taga on mul veel ka suur spordiväljak koos jalgpalli ja võrkpalliplatsidega, skatepargiga ning lastele selline hästi suur ja mitmekesine mängumaa.... seal ei ole küll midagi roosat ega kirjut või värvilist, kõik on puust ja minimalistlik ja maalähedane, kuid tegevust jätkub ning näiteks mulle meeldis ka liutorude seest alla lasta :D Jumalast suure hoo sai ja see oli veel siuke keeruga. Anda ja Elina lubasid sinna teinekord pimedas tagasi minna, kui nägid, et mulle nii meeldis :D Luxembourgi torn on mul ka siin kohe ühika taga. See on Luxembourgi linna poolt kingitus Trieri linnale sõpruse eesmärgil.

Torni tipp näitab suunda Luxembourgi linnale

Jeeeez, kuidas aeg lendab...

Ma ei saa aru, kuidas mu viimasest postitusest juba üle nädala möödas on.

Ma pean nüüd sügavalt järele mõtlema, millega ma siin nüüd siis tegelenud olen ja mida näinud/kuulnud/teada saanud olen. Võimalik, et neid uusi ja huvitavaid asju on ka vähemaks jäänud alguspäevadega võrreldes ning seetõttu ei ole rutanud kõike ka kirja panema.

Eelmisest nädalast vb ehk niipalju, et teisipäeval oli minu keelegrupil + ühel veel nn Geselliger Abend ehk seltskondlik õhtu. Nimelt viidi meid mingisse veinilokaali "Weinstube Gehlen" (nimi pole oluline :D) ning seal saime siis vatsad täis pugida eelmisel päeval menüüst endale väljavalitud roast. Mina valisin mingisuguse prae nimega Winzelsteak, millest ma aru sain ainult sõna teisest poolest... steak.... ja selle liha valisin ka sellepärast, et teistest toitudest ei saanud ma üldse aru... ja lihtsalt spaghetti bolognesest ka ülikooli raha eest sööma ei hakkaks :D... niiet siis steak... ja sinna kõrvale sai veel 1 lisandi valida... ma valisin Kartoffelgratini... millest aru sain ma sedakorda sõna esimesest poolest ainult... midagi kartulit.

Kokkuvõttes oli see kartul ülimalt hea... tuli välja et see gratin on kohe spets toit siin ja kui ma algul arvasin umbes 2 ja pool päeva, et ma sõin tol õhtul ahjus valmistatud kartulirooga juustuga, siis selgus, et seal polnud juustuga midagi pistmist. See roog valmib hoopis nii, et kartuliviilud asetatakse vormi ning valatakse üle tavalise kohvikoorega ja siis küpsetatakse ahjus.... no mai tea.... peab järgi proovima.... umbes aasta pärast, siis kui mul jälle ahi on. Aga steak mind eriti ei üllatand ega ehmatand, pool jäi alles, sest ta oli liialt vintske.... ja see sõna Winzel tähendavat midagi viinamarjakasvatajat, niiet majapraad või nii, aga ma loodan, et keegi kituma ei lähe sinna, et mulle nende pearoog niiväga ei meeldinud :)

Joogiks sai igaüks tellida endale - tasuta - 1 pokaali veini. Luban kolm korda arvata, millise tellisin mina.

1..2...3.. - kõige kallima loomulikult! Mingi valge magus vein oli, aga oli väga hea, kuna mulle magusad meeldivad :D

Kolmapäeval oli meil jälle filmiõhtu, sedakorda näidati saksa filmi "Absolute Giganten". Saksa keeles muidugi. Aru ma midagi ei saanud, ei soovita. Mingi hukkaläinud noorte jama oli seal teemaks igatahes. Loodan, et mu ülekoridori inglasest naaber seda vaatab, sest mul on tunne, et see tüdruk oma inglise-iiri kaaskonnaga tahab oma erasmuse ajal küll wasted become :)

Reedel käisime 4 lätlasega + mina siinsamas ülikooli taga viinamarjaväljadel jalutamas. Lõppkokkuvõttes tegime sama ringi, mida mina juba jooksnud kunagi olin, aga nende jaoks oli see uus. Mulle aga pakub huvi nende läti keelest arusaamine. Ja neile pakub nalja see, kui ma vahest arvan, et ma sain aru ja ütlen, mis ma arvasin aru saavat ja siis see on ikka no täiega puusse.... haha... a saksa keelt me ilmselgelt ei harrasta kahjuks, nendega ainult inglist.

Nüüd laupäv ja BONN - Bonn suurte tähtedega, sest see oleks nagu suur ja tähtis linn ja ma olen seal nüüd puha täitsa ise ära käinud ja kõik, aga teate, sellest erasmustele mõeldud ekskursioonist ei olegi mul miskit ülimat rääkida. Esiteks punkt 1 oli ilm tatine ja külm. Punkt 2... meid viidi muuseumisse... nimelt Saksa ajaloo muuseumisse, mis vb naaaaaatukene ehk oli jah huvitav, kuid kõik oli ju saksakeelne ja noh...... ja siis aega anti ka liiiiga kaua seal passimiseks :) Kolmandaks ei olnud meile tegelikult linnaekskursiooni ette nähtud ning ülejäänud 4 tundi tuli kõigil endil linna peal sisustada. Aga mida sa seal sisustad, kui vihma sajab ning seega pidime meiegi, nii nagu kõik, sooja sees hoidmiseks liikuma ühest arvukatest poodidest teise. No ja selle liikumise vahel panin tähele, et eks see Bonni vanalinn tegelt ikka ilus ole, kui aint vihma ei sajaks ja hirmus külm ei oleks... Aga praegu ma sellel linnal rohkem ei peatugi.

Laupäeva õhtul oli pidu. Haahh... alguses ei leidnud me 2 läti sõpsiga õiget peokohta üles ja siis me läksime hoopis ühte teise kohta ja tegime oma peo. Jõime kakaod vahukoorega ja nii :) Ja mulle säänne pidu väga meeldis :D Noh, tglt me pärast mingi 2h otsisime teisel katsel ikka õige erasmuste peo koha ka üles, aga seal mul huvitav ei olnud.

Täna (teisipäeval) käisin ma esimest korda aeroobikas siin. See on ka tasuta.... kuigi ma ütlen veelkord, et see tasuta on väga petlik. Ma ju olen tglt 212 euri maksnud oma üliõpilaskaardi eest pooleks aastaks, mis mulle siis tasuta transporti ja trenne jms võimaldab. Aga see spordihoone on küll suht logu. Suht nagu nõukaaegne ja saalis polnud isegi peegliseina aeroobika jaoks. Ja treener oli umbes 60 aastane vormist ära läinud naisterahvas, kes väga palju vaeva oma käte/jalgade liigutamisega ei näinud :) Aga kokkuvõttes, kuna trenn kestis poolteist tundi, siis sai sealt omajagu kaloreid ikka kulutatud kah.

Õnnistasin täna esimest korda sisse ka oma köögis leiduva eelmise elaniku poolt jäetud võileivagrilliga. Jei, töötab, ma loodan ainult, et see tglt vahvliküpsetamise jaoks pole, kes neid sakslasi teab.

Ja täna sain ma esimest korda oma riideid pesumasinas pesta :D Varem ei saanud sellepärast, et mul polnud veel seda üliõpilaskaarti käes, millega saab maksta ning siis tahtsin veel paar päeva oodata, kuna pesumasina kasutamine maksab iga kord 2 euri + oma pesupulber. Aga rahamaksmise automaat oli täna katki ja ma siis pesin tasuta kohe 2 masinatäit.

Viimased 4 päeva

Nädalavahetus oli hullumeelselt väsitav, aga kindlasti selline, mis jääb pikaks ajaks meelde. 

Algas see reedel, kui tegime 4 läti tüdrukuga pärats keeletundi rongiga väljasõidu Saarlouisi (see asub u 50 km Trierist lõunas). Nimelt teadsid nad, et seal linnas kusagil asub IKEA pood! Jeeeess, mulle nii väga meeldis seda uuesti külastada ning see oli samasugune ja samasuur kui ma seda u 10 aastat tagasi Kanadas nägin! Kõik need väikesed nurgakesed erinevate variantidega köökidest ja elu-ja magamistubadest + muud kraami kodudesse, seal on tõesti kõike, mida iganes kodus vaja võiks minna, kusjuures kohati isegi ülisoodsalt. Igastahes... mina küll midagi peale 1 eurose hotdogi+cocacola takeaway välisukse juures ei ostnud, kuigi laualampi mul oleks justkui vaja küll ja sealt ma oleks saanud selle lausa 3 euri ehk 45 krooni eest. Siis aga hakkasin mõtlema, et mai oska seda äkki kokku panna :D ja lisaks maksid õiged pirnid sinna sisse 5,5 euri.... jah, lamp on 2x odavam kui pirnid sinna sisse. Noh ja ilmselt saaks neid pirne ka mujalt, aga ei hakkand riskima :D

Aga nüüd minu lemmikosa juurde.

Laupäev: Läksime Anda´ga (1 Läti tüdruk) matkama. Eesmärgiks oli sõita rongiga Trierist Saarburgi (u 30 km) ning sealt jalgsi mööda ühte maastikurada ja paari vaatamisväärset kohta ülejärgmisesse linna Tabenisse. Kokku pidi teekond olema 8,8 km ja 3h... meil aga... võttis jalgsiteekond aega kokku 7h ning ilmselt kuskil 25 km, kui arvestada seda, et me kõndisime praktiliselt peatumata. Ilmselgelt oli peasüüdlaseks meie eriliselt veider kaart, millest me lõpuks täiesti loobusime, sest no nii ajuvaba kaarti annab ikka otsida. Teelt eksisime me otseloomulikult juba oma teekonna alguses. Ilmselt juba Saarburgist väljudes, kuigi kohalikust turistiinfost juhatati meid omastarust õigele teele ning ka kaart näitas meie arvates sedasi.

Saarburgi linnake, kust meie teekond alguse sai

Igastahes ei pakkunud meie poolt läbi kõnnitud maastik alguses just kõige suuremat naudingut, veidi mägesid ja peamiselt ainult tühjad heinamaad ümberringi ja muudkui kõnni ja kõnni. Ühes külas küsisime teed, saksa keeles muidugi, st midagi saksa keele moodi... Anda ei oska kahjuks üldse saksat. Ja meile seletati vastuseks midagi sellist, et ei ei ei.... Taben.... see jääb ju totaalselt teisele poole, te peate tagasi Saarburgi kõndima ja sealt rongi võtma... Selle peale kui ma pusserdasin, et ei, me tahame matkata, kuna ilm on ilus, vaatasid sakslased meid kui kummitusi. Igastahes tagasi me ei läinud ja kõndisime vapralt edasi lootuses, et natukenegi vähemalt suund õige ikka on. Tglt oli kah, aga lihtsalt vääääga suure ringiga.

Vahepeal saime mööda kitsaid maanteid mööda pool-serpentiine üles kõmpida, siis saime mööda väga vaikseid külasid kõmpida, siis saime väga ilusaid maastikuvaateid nautida...

 ja valge-mustakirjusid hobuseid paitada...

..ja siis tulipunaseid õunu süüa ja kaasa korjata ja pirne kah!!! Tee äärest! Ilusad ja head olid :) Kuni lõpuks jõudsime oma esimese vaatamisväärse eesmärgini. Mungaklooster väga kõrgel mäe otsas. Käidud-nähtud.

Terava pilgu korral võib puuvõrade vahelt ka kloostrit silmata

Nüüd oli vaja sealt väga kõrgelt mäe otsast alla saada, kuna raudteejaam oli all... ikka väga kaugel all. Ja meie olime väga kõrgel järsaku otsas...

Jep, linn on seal all...

...ja alla ei läinud ühtegi otseteed. Pidime hakkama läbi metsa kõndima, kuni meile sai selgeks, et sinna alla linna ei pääseks me ka siis, kui sinna ka läheks mingi tee, sest vahepeal oli Saari jõgi ja üle selle jõe sinna linna (Serrig) ei lähe lähedusest mitte ühtegi silda. Kujutate ette? Hästi ei kujuta, aga siis tuleb mind lihtsalt uskuda :)

Teekond läbi metsa viis ka üle väikeste jõgede-sildade

Niiet jah, jätkasime oma jalgsiteekonda läbi metsade mööda matkaradasid, mis pidi meid Tabenisse juhatama. Seal aga sattusime pooljuhuslikult ühe suurima ja kihvtima asja juurde üldse mu elus (kuigi omastarust olen ma päris palju erinevaid looduslikke imepäraseid vaatamisväärsusi juba näinud). Nimelt oli seal, keset paksu ürgmetsa ja mägesid üks väga väga suur ja kõrge kaljutükk (Altfels), mille otsa sai mööda treppe ronida.

Aga see oli peaaegu täielikult mägironimine ja mitte et ma tahaks kedagi hirmutada, siis tegelikult mõtlesin ma juba seal, et see on ikka liiga ohtlik. Aga üles me läksime ja see tunne seal üleval olla oli lihtsalt jõhkralt vapustav. Ilma piireteta suure kalju peal seista ja alla vaadata... ma ei oska kirjeldada, kui kõrgel me olime ja kui kaugele sealt näha võis. Unustamatu :)

Lõpuks jõudsime ka Tabenisse, kust pidime rongi peale saama. Ka seal linnas eksisime ära, sest selgus, et rongijaam on siiski linnast natuke eemal ja teises suunas, kui me esialgu arvasime jne.. Rongijaama jõudsime mingi 35 minutit enne oma rongi väljumist ja mida ei olnud, oli rong. Ka 20 minutit hiljem veel polnud ühtegi rongi meist kummaski suunas mööda sõitnud ja seda terve tunni aja jooksul ja väljas läks juba pimedaks ja me olime linnast väljas kusagil kõnnumaal.

Isegi pinke polnud selles rongipeatuses.. ja väljas läks juba pimedaks ja jahedaks...

Ühel hetkel peatus aga meist veidi eemal üks buss... no sellega läks küll kiireks, ma jooksin elueest et seda kinni püüda, sest ta peatus aint hetkeks ja meist ikka omajagu eemal. Bussijuht muidugi inglise keelt ei mõistnud ja mina ei saanud temast aru, aga aint seda, et rongi siia täna küll ei tule... juba nädal aega vms pole tulnud, et kuskil on mingi teesulg ja rongid ei pääse läbi :D:D:D ja et selle bussiga saab ühte teise asulasse, kust tuleb teisele rongile ümber istuda :D Jeeeee.... ja nüüd peaks mainima, et väljas oli juba kottpime ja kui me algul plaanisime et jõuame koju ehk nii 4-5 paiku, siis tegelikult jõudsime 9 läbi. Saksamaal aga on kl 9 juba hilja, siis ei sõida bussid-rongid enam peaaegu üldse ja poed on kinni ja... ahjaaa... laupäeviti on veel eriline teema nende busside ja rongide ja poodidega ning pühapäeviti on targem voodist üldse mitte välja tulla, sest siis on kõik kinni ja out of order, täiesti mõttetu ses suhtes.

Igastahes oli see päev lõppkokkuvõttes väga väga põnev ja kihvt ja lisaks sellele, et veel tänagi mu mõlemad kannid ja jalad valusad on kõndimisest, mäletan ma seda rännakut veel kaua.

*

Ning eile (pühapäeval) viidi erasmuslased bussiga ekskursioonile juba kl 8 hommikul :) Kavas oli Cochemi linna külastus, kus asub kindlus jälle kõrgel künka otsas linna kohal...

 ning ka linn ise on hääääästi armas pisike nagu muinasjutulinn...

.... aga väga turistilik kahjuks.Vb ma isegi, et natuke pettusin selles turistimelus.

Palju rohkem pakkusid mulle aga rõõmu vaated bussiaknast.

Nimelt sõitsime mööda Moseli jõe äärt. Mosel voolab ka läbi Trieri linna ning Moseli jõe org on Saksamaa suurim veinitootmispiirkond oma viinamarjakasvandustega (viinamarjavaimustusest olen ma varem juba pikalt kirjutanud). Aga kui ma varem olin vaimustuses Trieri ümbruse mägedest, siis siin Cochemi linna ümbruses tuleks Trieri ümbruse mäe kõrgused korrutada vähemalt kahega.

Niiii kõrged olid need mäed, et bussiaknast välja vaadates nt taevast ei näinud kohe, pidi nina vastu klaasi panema ja siis kõrgele üles vaatama ja seal üleval kasvasid ka ikka viinamarjad... kõik mäe küljed on neid täis. (St veel on, aga hetkel käib nende usin korjamine).

Jah, ja siis viidi meid veel ühte veinimuuseumisse, kus oli ka väga suur söögisaal ja kus me hästi palju leiba mingite maitsestatud toorjuustudega süüa saime ja 4 erinevat sorti veini maitsta saime (kui klaasi piisavalt kiirelt tühjendada, siis sai 4-st klaasist kaugelt rohkem juua)... Ja magustoiduüllatus oli... ei mitte mingi kook või jäätis nagu ma esialgu lootsin, vaid hoopis ehtne virsikuliköör :))) Sellega oli ka see, et kui klaasi piisavalt kiirelt tühjendasid, siis täitus see imekombel uuesti...... :D

Veinimuuseumi omanik veinitarkusi jagamas

Tagasi koju sõites oli bussis vaikus, kõik magasid vms..

See oligi minu nädalavahetus. Väga rammestav, kuid elamusterohke. 

Veel muljeid...

... enne, kui asi igapäevasemaks läheb, või võibolla ei lähegi see kunagi igapäevasemaks, sest iga päev toob uusi elamusi.

Alates esmaspäevast on meil niisiis keeletunnid, 3 nädalat järjest, igal hommikul 4h 9-13, pärast seda on lõunapaus ning sel nädalal viime iga päev miskit vajalikku bürokraatilist toimetust läbi. Keeletunnist kõigepealt: sain oma peaaegu olematu keeleoskusega millegipärast gruppi nr 4. Grupp 1 on siis kõige tugevamad, nad räägivad saksa keelt nagu emakeelt, 8-s grupp aga pole varem saksa keelt näinudki, niiet mina olen täpselt seal keskel. Igas grupis on üldiselt umbes täpselt 15 inimest. Ja mina ei saa aru, kes mu testi parandas või mida teised sinna kirjutasid või mis värk on, aga oma grupis mulle tundub, et olen ma peaaegu ainuke, kes rääkida ei mõista. Aru veel saan miskit, kuigi 3 päevaga olen suutnud juba paar korda marki teha oma pikkade juhtmetega ülesandest arusaamisel :) Vähemalt tuleb 3 nädala pärast lõputest ikkagi kõikidele gruppidele ühine, ilmselt jälle mõne dialoogi kirjutamine ja nii, mitte niivõrd grammatika, ja selle testi järgi vist öeldakse meile, milliseid aineid me üldse võtta võime. Aga sellest ma veel ei kirjuta, sest see on nii kauge tulevik.

Bürokraatilised toimetused on näiteks immatrikuleerimine, TUNIKA (selle üliõpilaspileti - lühend sõnadest Trier Uni Karte) vormistamine, pangakonto avamine ja haigekassa nimekirja lisamine jms... ja kõike seda tehakse siin nii, et oma keelegrupis on meil tuutor, kes meid igale poole veab ja ütleb, mida kuskile kirjutada tuleb ja siis enamvähem pardireas käime igast kohast läbi. Tõesti täielik lasteaed. Kui ma poleks inglismaal kunagi kõiki selliseid asju üksi pidand korda ajama ja läbi tegema, siis siit ei saa esmakordselt välismaal olijad küll mingisugust iseseisvust :))

Muidu aga pole viimastel päevadel küll nii palju eriti midagi toimunudki. Esmaspäeval käisin jälle linnas, sõitsin tunnikese suvalise liinibussiga kuhugi suvalisse suunda eesmärgiga endale linnaekskursiooni teha. Ja see õnnestus. Ilmselt sõidan mõnda teise suunda millalgi veel, sest see on parim võimalus jalavaeva säästa ja linna näha :D Ja bussi kasutamise eest olen ma juba maksnud nagunii (selle 210 eurise TUNIKA sees on ka tasuta bussisõit Trieri linnas + aeglased rongid maakonnas). Ja kes nüüd mõtleb, et hea nõme, käib üksi bussiga sõitmas, siis sellele ajan ma kohe sõrad vastu. Nimelt, ma ei olnud üldse nii lonely. Näiteks sain ma lõpp-peatuses tervelt 10 minutit bussijuhiga juttu ajada, kui ta küsis, et kuhu ma minna nüüd tahangi ja miks ma maha ei läinud kuskil jne :D Ja siis saimegi jutuotsale veidi, kuniks tagasi linna poole sõitma hakkasime :D Niiet "sõpru" võib ka bussipealt leida. Ja sis see bussijuht andis mulle veel infot, kust jalgratast võin leida... 1 pood nagu, aga ma ei teagi enam, kas ma tahan jalgratast niiväga enam. Talv tuleb peale ja lõppude-lõpuks võin ma siiski ka bussi-rongiga ringi hängida.

Vaade Trieri linnale kohast, kus buss lõpp-peatuse tegi

Siis eile, teisipäeva õhtupimeduses käisin ma viinamarju korjamas... tõin endale kohe terve kotitäie. 

Ja siis täna käisin ma koos fotokaga jooksmas, sest ilm oli jällegi tõeliselt soe ja suvine ja päike paistis ja siis sain hästi palju ilusaid pilte teha.

Maastikupilt jooksuradadelt

Ja täna õhtul oli meil Film Abend ehk filmiõhtu ülikoolis ühes suures loengusaalis. Näidati filmi "Kebab Connection", saksa keeles, aga vähemalt olid saksakeelsed subtiitrid ka all, niiet midagigi vähemalt aru sai. Vähemalt oli komöödia ja naljast saab ju ikka aru, kui teised naeravad :)

Lisaks pean ma veel soovitama filmi "Vicky Christina Barcelona", mida ma hetkel teist korda vaatan ja mis mulle ikka väga meeldib.

Esimene nädalavahetus

Nagu ma viimase postituse lõpus ütlesin, läksin ma eile linnatuurile. Mida võiks mainida, on see, et bussiühendus mu ühikani ei toimi absoluutselt nädalavahetustel, st et bussid lihtsalt ei sõida sinnamaani... peatuses on kirjas, et tuleb tellida u 30 minutit ette, kui tahad, et tuleks, aga tellimine on telefoni teel ja saksa keeles... hahahaa.. ma parem jalutan linna!

Kahju oli sellest, et ilm oli tatine, kuid ma ei lasknud end sellest ka häirida. Leidsin kaardi järgi üles ühe lühema teejupi linna, mis läks läbi metsa ja muudkui mööda treppe alla ja alla. Aga linna jõuab umbes 30 minutiga sealt.

Linn iseenesest on üsna väga väike. Pmst jõuab 2 tunniga kõik vaatamisväärsused üle vaadata hästi rahulikult. Siin on üks peatänav, mis algab Porta Nigra juurest ja mis on põhiline kokkusaamiskoht.

Porta Nigra ehk roomaaegse linnamüüri värav

Ja selle jalakäijate peatänava äärde jäävadki kõik kõik kauplused. Kui kõrvaltänavatele lähed, siis seal enam miskit erilist vaatamisväärset ei ole, kuid huvitav on siiski.

Jalakäijate peatänav

Ja mis siin siis on: Porta Nigra muidugi (see roomaaegne linnavärav). Kunagi oli neid 4 tk olnud, alles on vaid üks poolik, kuid see on väga võimas. Siis on siin veel üks toomkirik...

....ja kuurvürstiloss...

.... ja basiilika...

... ja "Kheiserthermen", nagu roomaaegsed soojaveevannid, kus käidi seltskondlikult aega veetmas ja suplemas... saunad noh, heh.

Aga kõik need hooned on suuremad ja võimsamad, kui ette oskaks kujutada. Kusjuures Trier oli kunagi olnud üks suurimaid linnu üldse rooma riigis. Aga nüüd on see muidugi väga väike linn ja vaid suuremad mainitud ehitised on säilinud. Kuid see-eest hästi.

Täna (pühapäeval) oli meil kohe ette nähtudki linnaekskursioon. See toimus jällegi väiksemates gruppides ja igale grupile oli 1 päris ehtne giid kõike seda juttu seletamas. Mina muidugi saksa keelt ei mõikand, niiet üks lahke jaapani sugemetega inglise tüdruk Oxfordi ülikoolist seletas mulle iga kord põhipointi ära inglise keeles :D Ma polnd muidugi kaugeltki ainuke, kes suu ammuli üritas giidist midagi aru saada, kuid pärast ikka tõlget kellegilt palus :)

Random pilt ekskursioonilt, parasjagu viibisime Hauptmarktil ehk Trieri peaväljakul (platsil)

Ahh ja ilm oli täna lihtsalt super!!! Ma olin nagu maika väel... nii palav oli lihtsalt. Päike paistis ja mitte ühte pilve polnd ja lihtsalt nii suvi oli. Super.

Ekskursioon sai läbi 2 tunniga ning seejärel läksime 3 lätlasega jalutama. Mai tea, mis mind koguaeg lätlaste või leedukate poole tõmbab... aga siin ehk see, et itaallased ja hispaanlased on täiesti omaette liiga, need hoiavad omaette ja noh lätlastega oleme siin peaaegu et sama rahvus :P Käisime jõe ääres...

... ja pärast ronisime üles Petrisbergile mööda viinamarjaväljasid. Petrisberg on nimelt selle mäe nimi, kus asub ülikool ja see on vist ka linnaosa ja mu ühika nimi on samuti Petrisberg. Aga usun, et kokku võisin ma täna jalutada no julgelt vähemalt 10 kiltsa + hommikujooks. Vääga mõnus :)

Vaade Petrisbergi vaateplatvormilt kesklinnale ja toomkirikule

Tagasiteel sõime viinamarju ka veel... lätlased tegid seda esimest korda ja nad lausa toppisid endale neid suhu nii et põsed punnis :D Kõik olid maru rahul.

Hmmm ja siis veel seda, et mu jalgratta ostmine näib suht keerukas ettevõtmine olevat. Kõik kellelt küsinud olen (kohalikud sakslased), ütlevad, et nad esiteks ei tea ja teiseks olevat see ilmselt kallis jne.. ja siis see Oxfordi inglane ütles, et tema tellis endale internetis ratta 149 euri eest ja 2 nädala pärast saab kätte. Jeee, aga jääb ära.

Ja siis mul on mõttes üks hiiglama vahva idee. Vaadake, need viinamarjad siin muudkui kasvavad ja kunagi tehakse neist veini, eksju... ja selleks, et saaks veini teha, peab keegi need ära korjama.... ja mina siis tahaksingi neid korjama hakata :D Aga ma ei tea veel, kellega peaks ühendust võtma. Sakslane Steffi ütles, et tema poisi vanematel on ka viinamarjaistandus kusagil Moseli ääres, aga nad hakkasid just see nädalavahetus korjama ja enamasti palgatakse tuttavaid. Niiet mai tea, mõte on hea vähemalt ja üritan silmad lahti hoida.

Ahjaaa viimase asjana.... minu stipp on eksole 400 euri kuus, millest 265 on toa üür, kuid meie kallite lõunanaabrite lätlaste sipp kuus on 750 euri!!!! Kui loogiline see saab olla? Aga on. Lätlased ei ole meist sugugi vaesemad :D

Esimeste päevade muljed

Nüüdseks olen ma Trieris olnud 2 ja pool päeva, aga juba tundub, nagu oleks see aeg vähemalt nädal. Ebareaalselt paljude inimestega olen selle aja jooksul jõudnud suhelda ning tuttavaks saanud ning omastarust olen ka väga palju juba näinud siin. Aga nüüd kõigest järjekorras.

Kolmapäeva hommik oli tore. Ärkasin Riia lennujaamas oma vaikses nurgakeses ajalehtede peal, päike paistis väljas ja kõik oli hästi tore. Lambist oli isegi mu eelmisel päeval kimbutanud väike palavik ja nohugi üle läinud. Niiet ilmselt päris hea ravim nohu vastu on külmal betoonpõrandal öö läbi magamine ja hommikuks oled terve kui purikas. Minul oli igaljuhul energiat kui palju.

Hommikupäike Riia lennujaamas

Kuna lend läks alles 11.05, oli mul aega päris palju veel hommikul. Viisin pagasi baggage-drop-off kohta (lennule oli check in eelnevalt netis tehtud, niiet kohver tuli lihtsalt ära anda, muud midagi). Nüüd oli mul veel seljakott ja suur kilekott riietega. Mõtlesin küll, et kuidas ma lennujaama-tädidest mööda saan, kui mul kaks kotti on, aga pmst mitte kedagi ei huvitanud see enne kui alles vahetult enne lennukile minekut. Seal alles teatas tädi mulle, et mul ei või kahte kotti olla. Edasi käis kõik maru käbedalt, astusin järjekorrast kõrvale, pakkisin kogu kilekoti sisu endale selga ja ümber ja peale jms ja u 30 sekundi pärast olin kubujussina valmis uuesti järjekorda asuma. Nii kui tädist mööda sain, pakkisin end uuesti lahti, panin asjad suurde kilekotti ja lend võiski alata!

Bussi peal lennujaamast Trieri hakkasin tulema esimesed emotsioonid. Vot nüüd on raske koht, kuidas seda kirjeldada, aga nimelt oli asi selles, et avanev maastikuline vaatepilt oli lihtsalt niivõrd võimas. Siin tõesti on mäed! Ja bussiga sai ikka päris kenasti neil laskutud ja tõustud ja kõik need tee peale jäävad külakesed olid nii ilusad ja ... saksalikud kuidagi. Samuti on siin sügise värvid palju värvikirevamad. Eestis olid lehed kas rohelised või kollased või äärmisel juhul tuhmilt oranzid. Kuid siin on puud erkrohelisest tulipunaseni ja kõik segiläbi.

Lennujaama buss pani mind maha Trieri äärelinnas, sealt edasi oli mul ülikoolini vaja kahe bussiga veel sõita. Aga pmst läks see kõik väga lihtsalt. Bussijuhi käest küsisin oma esimese saksakeelse küsimuse seoses piletihindadega ja et millise ma ostma pean ning tänu sellele sain ma pileti 2x soodsamalt kui ma ise olin alguses asjadest aru saanud (2.45 eurot kokku)

Juba lennujaama bussipeatuses märkasin 2 endasugust tüdrukut ning mõtlesin, et huvitav kuhu nad lähevad.. hiljem põrkasime veel mitu korda kokku, aga vahepeal olin aru saanud, et nad suhtlevad omavahel läti keeles ja mul nagu otseselt küsimusi polnud, seega jäi tutvus sobitamata tol hetkel, kuid ette rutates võin öelda, et kokkusattumused olid ikka päris suured.. Kõigist võimalikest ühiselamutest sattusid nad elama just minu ühikasse, kusjuures 1 on veel lausa minu majas ja minu korrusel ja nad mõlemad õpivad geograafiat :D (aga pigem looduse sugemetega, minul on inimgeograafia suund). Siinkohal peaksin mainima, et Läti ülikool Riias on geograafilise hariduse koha pealt küll veidi mööda. Kui küsisin nende suunda ja selgitasin, et on 3 suunda.. loodus-ja inimgeograafia ja ruumiline planeerimine, siis nad polnud sellest kuulnudki, ütlesid, et võtavad kõiki aineid segiläbi ja spetsialiseerumist ei ole.

Ühikatuba on mul jumala ok. Mul on nagu väike ühetoaline appartement, kus on kohe uksest sisse astudes paremat kätt köök, pliidi, kraanikausi, külmkapi jm kappidega. Tuba on suht ruumikas, möbleeritud. Vannituba on mul samuti täiesti isiklik. Vaatest oma toast ma kahjuks rääkida ei saa, sest suht kohe akna taga on Lidl´i toidukauplus ja muud midagi. Olen madalal ka, teisel korrusel.

Minu tuba pärast enda sisseseadmist

Kolmapäeval pärast asjade lahti pakkimist käisingi kohe oma kohalikku toidukauplust üle kaemas. Seal on pmst kõik vajalik olemas, kuigi valik pole tõesti väga suur. Meenutab meie väiksemat sorti Maximat, vb võib isegi öelda, et mingil määral Säästukat :) aga tglt on seal tõesti kõik olemas ja hinnad ei ole just ülemäära kallimad kui meil, iga asi vb paar krooni kallim. Veider on ainult see, et piima säilivus oli märgitud kuni jaanuarini... mai tea, kas ma ikka tahan sellist piima juua :)

Ostsin poest ka mõningaid puhastusasju, sest mu tuba vajas kasimist küll. Kui pealtnäha oli kõik puhas, siis sahtlid ja riiulid olid kõik nii rokased, et.. ja aknad olid nii mustad, et kõik näis nii hall ja tuhm väljas. Aga nüüd võib öelda, et mu tuba on tõesti puhas ja minu käe järgi sätitud :)

Lahe oli see, et eelmine elanik oli kappi jätnud ka võileivagrilli ja triikraua, samuti olid köögikapis olemas kõikvõimalikud potid-pannid-taldrikud-kruus-klaasis-kahvlid-noad-lusikad. Niiet ma poleks midagi seesugust pidanud ise kaasa võtma, kuid see oli täielik loterii, kuna need asjad ei kuulu tglt toa varustusse, vaid minu toa eelmine elanik oli need siia lissalt jätnud.

Ja kolmapäeva õhtul, nii nagu ka neljapäeva hommikul ja reede päeval, läksin ma jooksma. Tänu sellele olen ümbruskonda ikka päris palju näinud ning ka viinamarju degusteerinud.

Pmst hakkavad viinamarjakasvandused kohe ühika maja tagant!!!! Ja need ei ole mingid igavad väljad, siin on tõeliselt mägine! Ja kui ma jooksmas käin, siis on need tõusud niiii pikad ja järsud, et ma tõega ei jõua neist üles joosta! Ja seejärel tulevad jälle järsud laskumised. Kogu maastik on hästi sinka-vonka.

Kolmapäevane filmisoovitus: "Seks ja linn 2", lõpuks vaadatud. :)

Neljapäeva lõuna ajal läksin ülikooli, kus mulle anti kaasa ports pabereid, koos ajakavaga järgnevaks kolmeks nädalaks. Ajakava on tihe, täis keeletunde (igal hommikul 9-13), seejärel on igasugused paberimajandused ja bürokraatilised ettevõtmised, infotunnid ja koosviibimised. Õhtuti on kas peod, kõrtsituurid, filmiõhtud või nt rahvusvaheline ühiskokkamine, kus kõik teevad oma rahvusroogasid. Lisaks on ette nähtud 2 ekskursiooni, üks Bonni ja teine Cochemisse. Koos veinidegusteerimisega jms. Kogu see nali läks mulle aga maksma 170 eurot.

Lisaks pean varsti välja käima veel 210 eurot TUNIKA eest, mis on nagu üliõpilaspilet, millega saan kasutada raamatukogu, ülikooli arvuteid, sööklas odavamalt süüa ja maakonnas aeglaste rongidega ringi sõita nii palju kui kulub terve semestri jooksul. Kevadeks pean uue soetama.

Neljapäeva õhtul läksime ühte veinilokaali, kus olid kõik välistudengid (u 135), tuutorid ja mõned onud ülikoolist. Sai natuke süüa, aga vein voolas konkreetselt ojadena. Istusin lauas koos 3 lätlase, kahe itaalia tüdruku, ühe prantsuse tüdruku ja ühe paariga ungarist, 9 inimest aga õhtu jooksul toodi meie lauale umbkaudu 6 pudelit Rieslingit. Kohutav. Kui alguses Läti tüdrukute silmad särasid õnnest, et jeee tasuta vein, siis lõpuks olid isegi nemad üllatunud, et no kui paljuvõib tuua. Aga ega me ei joonudki kõiki pudeleid tühjaks, sinna lauale nad kahjuks jäid, sest järgmisel hommikul kl 9 oli vaja keeletesti minna kirjutama, mis määrab meid järgnevaks 3 nädalaks 8-sse väiksemasse gruppi täpselt keeletaseme järgi.

Minu keeletest läks kuidagi hästi. Esmaspäeval saan teada, aga nõme on see, et ma kirjutasin kogemata päris palju juttu sinna omastarust ja nüüd ma loodan, et ma liiga tugevasse gruppi ei saa :D Kuna tglt rääkida ei oska ma eriti üldse midagi, lissalt testi kirjutades sain rahulikult mõelda ja sõnu ritta seada.

Reedel (eile) oli meil veel ülikooli kampuse tuur ja siis veel paar infotundi. Kõik ikka koos nende mingi 135 välistudengiga.

Sain teada, et ülikooli spordiklubis saab trennides tasuta käia!!! Jõusaali eest vist oleks tasu, aga seal mai käi ja aeroobikad ja kõik muu selline on täitsa tasuta! Käia võib nii palju kui jaksad :)

Eile õhtul sain endale ka internetiühenduse lõpuks. Üks tuutoritest käis kõikide soovijate juurest kordamööda läbi ja seadistas ühenduse ära niiet mingit probleemi polnud.

Kohe pärast seda hakkasin välja liikuma. Kavas oli ühine kõrtsikülastus, kus tuutorid veavad väiksemaid gruppe ühest kohast teise, istutakse maha, tehakse drink, lobisetakse ja siis minnakse järgmist kohta üle vaatama. Mina valisin endale ühe sellise tuutori, kes oli mul meeles esimesest päevast kui ülikoolis käisin. Ta oli hästi sõbralik ja malbe ja armas. Läksin siis selle tüdruku juurde, kuid kui muidu öeldi, et jagunemine on u 10-15 inimest ühes grupis, siis selle tüdruku (Steffi) grupis olin aint mina, 4 jaapani tüdrukut ja 2 saksa tüdrukut veel, kes polnd isegi erasmuslased, vaid tahtsid lihtsalt erasmuslastega suhelda, aga rohkem ei tulnudki sinna gruppi kedagi!

Ja siis seal oli meestuutorite kambad, kus oli umbes 40-50 inimest igas :D No ei tea miks küll.... arvati ilmselt, et nendega on lõbusam :D Kuid lõpuks saime ikka kõik samas kohas kokku ja tagantjärele selgus, et me käisime samades kohtades, kuid lissalt eri aegadel. Muidu poleks lissalt üle 100 inimese korraga ühte kohta mahtunud. Mina aga olin oma 3 sakslase ja 4 jaapanlase seltskonnaga über-rahul. Sai vaikselt istuda ja juttu ajada. Saksa tüdrukutega proovisin algul saksa keeles ka, aga see suhtlus on nii konarlik, et lõpuks enam ei viitsinud. Jaapanlased olid aga suht täitsa tummahambad, nii me siis saksa tüdrukutega üritasime neilt vastuseid välja pigistada jaapani kohta :D aga see oli siiski huvitav! Sest nad tahtsid suhelda, aga nad ei osanud lissalt keeli eriti.

Jaapani tüdrukud läksid kl 10 koju, aga mina ja tuutor Steffi ühinesime selleks ajaks teiste gruppidega.Siis ma sain veel hispaanlaste ja itaallastega suhelda ja sain veel 2 läti tüdrukuga tuttavaks. Kojuminek oli hästi lõbus. Kl 1 öösel ootasime Porta Nigra (roomaaegse linnavärava) juures bussi ja tutvusime veelgi. Ja bussi peal olid kõik nii rõõmsad, et terve buss oli lärmi täis :D Ja siis nt naljakas oli see, et 1 jaapani tüübi käest küsisin, et kas ta Barutot teab... ja ta teadis! Aint et kui meie hääldame baruuto, siis nemad hääldavad baaruto ja see tähendavat ookeanit.

Novot. Ma arvan, et olen "lühidalt" kõik viimase 2 ja poole päeva sündmused samm-haaval läbi käinud. Muljeid ja emotsioone on palju rohkem, kuid kirja sai pandud elavamad neist ja nii palju kui kirja panna on võimalik.

Tänane laupäev on vaba päev, mina igatahes magasin kaua ja nüüd ilmselt lähen vaatan kesklinna. Eile õhtul natuke nägin, aga kui koguaeg liigume seltskonnas, siis ei pane õieti midagi tähele, kuid nägin seda, et kõik on maru ilus ja kihvt ja poode on niiiii palju :D Lähen tsekkan üle natuke, mida jõuan. Ja vb kl 17 saame osadega oma ühikast Porta Nigra juures kokku, eile nagu käis siuke asi jutu seest läbi, igastahes võin ma vaadata, kas kedagi on seal, saaks jälle seltskonnas ringi liikuda natuke õhtupoole (kuid mu jaoks pole see üldse tähtis). Aga seda ma ütlen, et igav siin ei hakka. Lissalt nii palju on näha ja teha ja käia ja suhtlemisega on nii, et kui aint ise viitsid ja tahad, siis juttu võib alustada kellega iganes, sest kõik tahavad suhelda! Lahe :)