Põhirõhk Luxembourgil

Kuna viimasel ajal pole väga huvitavaid sündmusi toimunud, alustaksin kohe 27.novembril (laupäeval) aset leidnud Luxembourgi reisi lühikirjeldusest. Luxembourgi kesklinna on Trierist 45 km. Nagu ülilühike maa. Tegelikult täitsa uskumatu, kui lähedal mulle selline lahe linn asub. Läksime sinna seekord neljakesi, kuna meiega ühines veel üks läti tüdruk Dagnija. Tema sõbranna lätlane Liene, kes oskab perfektselt saksa keelt, kuna on kunagi aasta aega Šveitsis elanud, leidis endale müüja-töö Trieri jõululaadal ja ei saanud meiega ühineda. Kahjuks. Sellesmõttes ka kahjuks, et kui meid oleks 5 olnud, oleksime saanud osta grupipileti ja seega igaüks 3 euri kokku hoida. Pidime aga ostma nüüd ikka tavapärase pileti, 8,40 euri, mis annab õiguse Luxembourgis viibida terve päeva, sõita sinna ja tagasi ükskõik, mis kell väljuva rongiga ning kasutada ka linnasisest ühistransporti. Igati soodne diil ju. Kuid sellele vaatamata ei saa mainimata jätta, et umbes nädalapäevad enne meie plaanitud minekut hakkasime Andaga välja töötama strateegiaid, kuidas piletid mitte osta või kuidas osta pilet võimalikult soodsamalt. Siin oleks mitmeid võimalusi. Näiteks: meie üliõpilaspilet võimaldab sõita Saksamaa kõige läänepoolsema (meie juurest) rongijaamani tasuta, sealt Luxembourgi riigi esimese peatuseni on aga 1 peatus. Teame, et sellest peatusest Luxembourgi kesklinna on edasi-tagasi pilet kõigest 3 euri. Küsimus on aga selles, kuidas sinna peatusesse saada, kui meil kahe peatuse vahel mingit piletit ei ole. Kunagi sügisel plaanisime ka nii, et kõnnime see 4 km jalgsi, mis meil piletit pole... hihhii... jääb ära. Siis proovisime rongijaamas lunastada piletit sellest Luxembourgi riigi esimesest peatusest, aga ega need sakslased siis lollid pole... seda piletimasin teha ei võimaldanud ja kurjad reisiteeninduse tädid ei müü ammugi piletit algusega Luxembourgi riigist, sest me oleme ju Saksamaal...

Niisiis jäid üle veel variandid: a) Lähme viimasest Saksamaa peatusest alates WC-sse (tüdrukud ikka käivad vahest koos seal, eks); b) Teeskleme, et kaotasime piletid ära (ei oleks meie kõigiga läbi läinud, sest on väheusutav, et kõik 3 korraga oma piletid ära kaotasid – see oleks läbi läinud ehk ühega); c) Teeskleme, et magasime ja siis ütleme kontrollile, kui ta meid nt rongilt maha tõsta tahab, et uuups, me pidimegi ju eelmises peatuses maha minema; d) Teeskleme, et me ei saa mitte millestki mitte midagi aru (seda oleks kõige lihtsam teeselda, sest kohati poleks teesklust vajagi), oleme ida-euroopast ja arvasime, et kõik on okei.

Igatahes, ühtegi neist variantidest me lõpuks siiski ei kasutanud, sest lätlased olid korra juba Luxembourgi lähedal Läti parlamendis valimas käinud ja teadsid seetõttu, et sellel teekonnal on suht kindlasti kontroll siiski. Ja õnneks oligi, niiet ma ei ostnudki piletit niisama. Tagasiteel oli ka. Niiet Luxembourgi tasuta ei saa.

Luxembourg ise on aga „must love“ – ehk seda linna lihtsalt peab armastama. Ta on nii teistsugune. 

Selline suursugune ja salapärane. 

Tegelikult pindalalt ei ole ta üldse suur, kuid ta mõjub suurelt ja uhkelt. Ilm oli kahjuks ülikülm ja mu parema jala väike varvas ei tahtnud kuidagi isegi rongi peal üles soojeneda ning seetõttu jäi ilmselt pool asjast nautimata ning pildidki on suht koledad minu arust välja tulnud, arvestades, et tegelikult on see linn ikka kõvasti kihvtim ja ilusam. 

Üks paljudest sildadest Luxembourgis

Igatahes ootan ma väga väga kevadet ja suve, sest mul on külmast siiber juba ja kõik kohad, kus me nüüd käinud oleme viimasel ajal on nii hallid ja üheülbaliste värvidega, et ma kaalun juba sügavalt talvel eriti kuskile mitte enam minna ja jäängi pigem kevadet ja uusi reise ootama J

Aga kui nüüd natuke tegemistes ajas tagasi minna, siis nt eelmisel laupäeval oli Anda nimepäev, mida lätlased peaaegu oma teiseks sünnipäevaks nimetavad ning seda tähistasime siis Anda juures väikse koogi ja veiniga.

Ja otseloomulikult on nüüdsest avatud siis see kauaoodatud Trieri jõuluturg.

Ja peab ütlema, et ilus on ta tõesti.

Müüakse palju palju kallist nänni, (a´la suured värvilised piparkoogid, kõikvõimalike kujudega ja värvidega küünlad, jõulukaunistused, kujukesed, suveniire ja niisama süüa).

Aga vähemalt saan sealt endale siiski selle hõõgveini kruusi ära osta, millest kuulnud olin ja seal nad ongi. Nimelt saab siin osta hõõgveini kruusi sees ning kruusi eest peab panti maksma lisaks 2 euri. Kui tahad kruusi omale, siis see on kruusi hind, aga kui tahad hästi palju hõõgveini osta ja mitte nii palju kruuse omada, siis saab kruusi ka suvalisel ajal (ei pea samal päevalgi) tagasi viia. Minu arust päris lahe.

Ja muidu müüakse seal jõululaadal igast pannkooke (Crepès), vorstikesi, hotdoge, hapukapsast, kuumi kastaneid, mandleid ja palju palju muud ja kõik lõhnab lihtsalt suurepäraselt niiet tühja kõhuga sinna majakeste vahele uudistama minna ei tasu.

Reedel (26.11) sadas meil esimest korda lund. Hästi natuke. Ja see oli maha jõudes rohkem lörts. Ja üheks õhtuks/ööks  seda maha jäigi, sest järgmisel hommikul haihtus kõik paari tunni jooksul. Nüüd on aga näha linna ümbritsevate kaugemate küngaste peal veel valget õrna lumevaipa, mille alt roheline muru välja üritab punnitada. Niiet ühesõnaga, mis ma öelda tahan, et lund siin ei ole, mitte nii nagu Eestis praegu. Aga külm on siin ikka, mis siis, et 10-20 kraadi vähem külma kui Eestis :P

Räägin nüüd veidi jaapanlastest. Mulle need väiksed tegelased jumala sümpatiseerivad. Ja mina ei teagi kuidas, aga tegelikult „satun“ ma saksa keele tundides peaaegu alati mõne jaapanlase kõrvale istuma. J A neid on meil seal muidugi parasjagu kah (u 6-8, täpselt pole lugenud). Aga nad tunduvad mulle nii lahedad. Sellised hoopis teistsugused, no mitte ainult välimuselt, vaid ka olemuselt, aga mulle meeldivad ja siis ma üritan nendega koguaeg suhelda ja nemad vist tahavad eurooplastega samamoodi suhelda, niiet kokkuvõttes on nendega ikka tõesti hästi tore rääkida. Näiteks ühega pidime osaliselt tunniülesandena rääkima oma kodust/toast Trieris ja oma kodust kodumaal. Ja siis selgus näiteks, et Jaapanis ei ole olemas (vist) sellist asja nagu oma korter. See tüdruk oli niiiii üllatunud, kui ma ütlesin, et Eestis tuleb meil korteri eest ainult arveid maksta (elekter, vesi – Nebenkosten saksa keeles). Ta ei suutnud seda kuidagi uskuda, aga mul jäi tõesti arusaamatuks, kas nad siis tõesti kõik elavad seal üürikorterites või oli lihtsalt see isend selline.

Tegelikult on jaapanlased vist suhteliselt rikkad. Seda julgen ma järeldada näiteks sellest, et absoluutselt viimasel kui ühel jaapanlasel on olemas sellised sõnaraamatud, mis on nagu väikeses arvutis, umbes 20x20cm läbimõõduga läpaka sarnases asjas, mille jaoks pole vaja internetti. Ja siis nad saavad seda igalpool kasutada ja no teate ju ise ka kui jube palju mugavam on sõnu arvutist otsida kui raamatust. Lihtsalt toksid sõna sisse ja ilmubki vaste ekraanile ja kui palju sellega aega saab kokku hoida jne jne. Ja neil on see nii advanced, et seal on lisaks jaapani-saksa, saksa-jaapani keelele veel sisse monteeritud inglise keel ka samades variatsioonides ja isegi inglise-saksa sõnaraamat. Ma olen nii kade. Ja ühelt jaapani tüdrukult ma küsisin, et palju see maksab kah neil seal.... ja siis ta ütles, et 300-400 euri. Noh, siis ma järeldasingi, et nad on vist rikkad. Kõigil on siuke asjandus olemas + igasugused muud elektroonilised imevidinad. J

Ja siis kuulsin veel, et üks jaapani tüdruk (Fuko), kes elab minuga samas ühikas, on juba 2 korda maksnud 25 euri selle eest, et on interneti mahtu ületanud. Heh. Ta ei tulnud selle pealegi vist, et iseenesest on võimalik koolimajas ka netis käia ja nii. Maksab ära, pole küsimustki J

Ja siis ühe Taiwani tüdrukuga (Yu-Ping) panin oma geograafiaalaste teadmistega jumala pange. Ma olin nii veendunud, et nad räägivad seal Taiwanis Taiwani keelt, aga võta näpust. Ei räägi! Räägivad pesueht hiina keelt (seda levinuimat mandarini oma). Õnneks on kunagi selline asi nagu Taiwani keel siiski eksisteerinud küll ja vanemad inimesed räägivad seda kohati veel praegugi, aga noored enam mitte. Ja siis ta kirjutas mu nime mulle mandarini keeles paberi peale. Ja see tüdruk on veel iga jumala kord mu sinistest silmadest nii vaimustuses ja sellest ka, et meil Eestis vahel talvel -25 kraadi külma on. Ta pole varem oma elus kordagi lund lähedalt näinud, Taiwanis on lumi ainult kõige kõrgemate mägede tippudes, kuhu inimesed ei lähe. Ja ta vaeseke käis juba eelmisel nädalal paksu fliisi ja vesti ja sulejope, mütsi, salli ja käpikutega, kui mina alles oma kevad-sügisjopega käisin ning klassiruumis lühikeste varrukatega olin... :D A noh, see tuletab mulle meelde, et üks tilluke u 28-aastane jaapani poiss (Hiroši) käis ju tegelikult juba oktoobri alguses sulejopega ringi. Klassiruumis ... :D

*** Kuna eelnev postitus oli mul tegelikult valmis kirjutatud pühapäeval ja täna, kui ma seda netti postitama hakkan, on esmaspäev, pean tegema väikese korrektuuri. Täna hommikuks on siingi maha sadanud väga korralik lumevaip.

Uus nädalake

Aeg on jälle lendama hakanud. Mitte, et ta kunagi eriti vaiksetel tuuridel liikunud olekski, kuid nüüd on mul tunne, et ta liigub kuidagi eriliselt kiiresti. Ootan väga kojuminemist ning kui oktoobris (kuu aega tagasi) tundus see aeg väga kaugel olevat, siis nüüd, kus jõuludeni on täpselt kuu aega veel, tundub mulle, et see on juba ülehomme. Suurt rolli mängib selles ka esmaspäeval (22.11) avataval Trieri suurel jõuluturul (http://www.trierer-weihnachtsmarkt.de/), mis hõlmab enda alla terve kesklinna. Müügiputkasid ja karuselle hakati juba nädalake tagasi kokku monteerima ning ka jõulukuusk oli eelmisel reedel juba keskväljakule ära toodud. Kaunistamata õnneks veel küll. Ning tänavate kohale pandi juba 2 nädalat tagasi neid jõulukaunistusi ja tulesid. Üldiselt ma pole seda kulda ja karda ja mõttetud jõulupudinat ja jõulumeeleolu kunagi eriti sallinud, kuid sel aastal ma ausalt ootan seda. Sest tegelikult on Saksamaa jõuluturud (mis tegelikult igas linnas aset leiavad) päris kuulsad ju. Ja minuarust sobib see jõulumeeleolu jube hästi siinsetele armsatele saksalikele tänavatele. Tahan kindlasti ka teistesse linnadesse jõuluturge kaema minna.

Vahepeal käisime aga lätlastega sellises väikeses linnakeses nagu Traben-Trarbach. Õigemini, kunagi ongi seal kahelpool Moseli jõge olnud kaks iseseisvat linna Traben ja Trarbach, kuid need ühendati ning nüüd ühendab neid linnasid sild koos uhke ja massiivse sillaväravaga. 

Minu mittekontrollimata andmete kohaselt, kuid tugineses Anda informatsioonile, olevat Trabeni piirkond Euroopas suuruselt teine veini ekspordi piirkond järgnedes Prantsusmaa Bourdoux´ile. Ma ei tea seda tegelikult, sest olgugi, et siin on tõesti hiiglaslikud viinamarjaväljad ja kõik, siis näiteks mina isiklikult olin enne siiatulekut vaid õige pisut Saksa Rieslingust ehk valgeveinist kuulnud (sellestsamast Moseli piirkonnas kasvatatavast viinamarja sordist). Ja kuhu paigutub siis Itaalia, Hispaania, Ungari jne.... (?) Ma ei teagi, hmmm... peaks järgi uurima.

Igatahes oli see linn väga väga armas. Jälle. Hoolimata ülikoledast ja tuulisest ilmast (jälle), suutsin ma selle linna võlu näha ning kindlasti lähen sinna kevadel tagasi.  Seda enam, et praegu olid seal tänavad tühjad ning enamik kohvikuid suletud, kuid seal pidi saama kohvikus kohaliku veinipokaali nt 1.60 euri eest, mis on odavam jällegi kui tassike teed.

Vaade linnakesele poolel teel mäkke

Nüüd tahaksin rääkida veidi ka kohalikest kommetest, mida siin juba ammu täheldanud olen, kuid pole jõudnud kirja panna.

Näiteks üllatab mind sakslaste ausus. Tundub, et nad tõesti ongi nii ausad ja kohusetundlikud, mida kindlasti minu kohta kahjuks öelda ei saa. Näiteks... siin sisenetakse bussi alati esiuksest. Kõik sisenevad sealt ning välja saab ainult tagumistest ustest ning seda seetõttu, et kõik peavad bussijuhile oma sõiduluba näitama (üliõpilastel siis see Tunika ehk üliõpilaspilet), vajadusel saab bussijuhi käest ka sularahas pileti osta. Hinnad on ülisoolased: 1 ots ühes tsoonis, nt kesklinnast minu ühikani... u 15 minutit maksab ei rohkem ega vähem kui 1.85 euri ehk 29 eeku ning kui on vaja kuhugile 2 bussiga sõita ehk vahepeal bussi vahetada, siis tuleb esimesele bussijuhile seda öelda ning siis saab lunastada spetsiaalse pileti, mis maksab 2.45 euri. Ja seda kõik umbes täpselt Tartu suuruses linnas, niiet võimalik, et ma tagasitulles enam nii kriitiline ei ole Tartu hindade suhtes ja hakkan korralikult piletit osta... hahahaa... ma väga siiski ei luba seda tegelt.... aga noh, idee poolest nagu.

Tahtsin tegelikult aususe koha pealt seda veel mainida, et kuna kõik on maru ausad siin ja näitavad bussijuhile alati piletit ja kõigil alati on ja keegi ilma ei ürita sõita ja ei saagi, siis seetõttu on bussijuhid suht mittehuvitatud, mida talle nina alla topitakse (sest keegi ju nagunii petta ei ürita), seetõttu katsetasin mina, kas on võimalik nt Tunika pähe Eesti ID –kaarti näidata ja proovisin kohe mitu korda ja mitte ühelgi korral ei huvitanud bussijuhti, mida ma talle näitasin, oluline on see liigutus, mis sa teed, et sul nagu oleks pilet olemas......

Aususest veel: siinsetest poodides, kujutate ette, puuduvad absoluutselt täielikult ostukorvid!!!!!!! Nagu saate aru.. ei ole. Ei ole ostukorve. On jah, küll, need kärud, aga need on nagu lihtsalt hiiglaslikud. Täiesti äärmusest äärmusesse eks. Sul on valida, kas minna poodi ja osta täpselt nii palju, kui kätte mahub, ehk siis nt piimapakk, saiapäts ning nt makaronipakk ja siis juba täis kätega kassasse liibata või sul on võimalus selle hiiglasliku käruga mööda poodi vurada, teistega kokku põrgata, sest ruumi on niigi vähe ja üks käru on umbes ühe riiulirea laiune, niiet 2 käru üksteisest mööda ei mahu mingi nipiga. Ning siis osta täpselt sama palju asju: piim, sai ja makaronid ja ehk siis moe pärast veel paar asja, sest muidu ei leia kassas selle hiiglasliku käru põhjast asju üleski. Siinkohal tahaksin öelda, et minuarust pole sakslased tõesti eriti taibukad olnud. Minu arust tuleks inimestele jätta võimalus valida, kui palju nad osta tahavad ning seda mitte nii, et kas sai, piim ja makaronid või siis kaupa 5-le inimesele nädalaks ajaks, et käru suur maht end õigustaks. Ostukorvid oleks siinkohal suht inimlik võimalus. Mina olen enda jaoks asja lahendanud nii, et puuviljaleti juures raban endale neid läbipaistvaid kilekotte paar tükki ning lükkan kauba sinna sisse ning kassas laon jälle kõik välja ja siis uuesti tagasi.... kuid olen näinud ka seda varianti, et kaup pannakse omaenda kotti ning siis kassas võetakse see jälle välja sealt... ja nagu võetaksegi, päriselt. Nii ausad on nad. Ja nt turvamehi pole ma poodides näinud, kes vahest igavusest vms ennast sulle kogu su poeskäigu ajaks sappa võtaks ja hoolega üle loeks ja kontrolliks, mida sa otsustad võtta ja mida jätta, olles nagu moraalseks toeks vms. Ei ole siin neid tegelasi.

Aususest veel: Siin võib raamatukogus jumala vabalt jätta oma arvuti ja muud asjad laua peale laiali ning minna ise seejuures kuskile kas mõnda vajalikku raamatut otsima vms... kõik jätavad ja keegi ei puutu sinu asju. Ükskord läksin oma arvuti juurde tagasi ja avastasin, et enne oli seal mingi 6-7 inimest oma läpakate taga ja sel hetkel olid kõik arvutid üksi oma laudade peal, ilma omaniketa. Aga noh, üldiselt, tulles ühiskonnast, kus tuleb oma isiklike asjade suhtes äärmiselt ettevaatlik olla, ma tegelikult seda siiski ei harrasta, et oma asju niimoodi laiali jätan, aga no oli ükskord vaja J

Aususest praeguseks aitab, kuid mida veel rääkida tahtsin kommetest üleüldiselt, oli see, et siin näiteks on ülimalt normaalne nähtus see, et seminarides tõstetakse kätt, kui tahetakse midagi öelda. Ma pidin algul mitu korda end tagasi hoidma, enne kui midagi ütlema hakkasin ja ega ma nüüdki ei oska veel seda hästi. Viimane kord oli umbes kolmandas klassis, kui ma kätt tõstsin, peale seda on tavaks saanud, et kõik ütlevad siis, kui teavad. Väga palju ütlejaid muidugi enamasti ei ole meil Eestis.... siin aga on paljudel oma arvamus ning töötatakse suht kaasa ning juletakse  ja tahetakse oma arvamusi välja öelda, KUID enne seda tõstetakse kätt. Ning kui mõni teine unustab tõsta ja hakkab samal ajal midagi ütlema, siis vabandatakse ette ja taha, et palun, sina esimesena, ei.. sina... ei palun, sina esimesena....... aaarrgghh, olge normaalsed! :D

Siis vahepeal käisime veel Anda ja Elinaga kohvikus kakaod joomas. Neile hakkas see kakao vahukoorega meeldima. Ning üleüldse meeldib meile see üks konkreetne kohvik. Seekord pidin jälle mina tellima, sest kuigi Elina kangesti tahab alati saksa keelt pusserdada ja arvab, et mina oskan jõle hästi ja siis ükskord isegi natuke nagu solvus, kui ma jälle ütlesin millegi peale, et mai tea, kuidas õige on.. Ütles siis, et tema arvab, et ma tean, aga lihtsalt ei taha öelda.... :D no palun! Ja samas, kui tulevad ette olukorrad, kus ta saaks tegelikult päris sakslastega harjutada ja rääkida, siis hakkab ta kangekaelselt kas inglise keeles rääkima või siis antud juhul palus hoopis minul tellida. Ja Anda tegelikult ei salli üldse saksa keelt ning põhjus, miks ta erasmust Saksamaal teeb, on lihtsalt see, et Läti ülikoolis pakutavatest partnerülikoolidest tema erialal oli Trieri ülikool kõige lõunapoolsem üldse...  :D

Aga minu kolme kakao tellimine oli tegelikult suht mark. Väga lihtlabane küsimus tegelikult ju: palun 2 kakaod vahukoorega ja üks ilma vahukooreta. Mina puterdasin nii: „Bitte drei heisse Scocolade. Zwei heisse Schocolade mit Sahne und eine mit keine Sahne“. See kõlab sakslasele umbes nii: „Palun kolm kakaod, kaks vahukoorega ja üks ka nagu vahukoorega aga tegelikult palun ilma vahukooreta..“ (niisama mainin, et tunduvalt normaalsem oleks olnud öelda „und eine ohne“ ja asi vask. Igatahes ajas see asi meid teenindanud tüüpi nii naerma, et tal oli terve kakaode valmistamise aja suu kõrvuni. Kuid kakaod said niii ülimaitsvad, et me arvasime, et tüüp unustas naerdes ennast suhkrut kakao sisse kallama. Niiet vahest tuleb kasuks, kui loll turist ja pudrukeelne idaeurooplane oled.

Ja siis seekordset pühapäeva ja söögitegemist tähistasime hoopis nii, et tegime kolmekesi koos pannkooke. Pooled pannkoogid said koos banaaniviiludega ning pooled koos õunaviilude ja kaneeliga. Päris head.

Noh ja siis edusammudes Jazz-tantsus ka veidi. Pärast kahte esimest korda kaalusin sügavalt, kas minna kolmandat korda ka. Mitte et mul oleks väga kehvasti läinud, aga kõige ideaalsemalt ka ei tulnud välja ja kava ei tahtnud ka kuidagi meelde jääda. Aga läksin siiski ning kolmadal trennikorral oligi kava meeles ja kõik tuli juba päris jazztantsulikult välja. Ehk siis (seda kirjutan ma rohkem endale, et järgmine kord, kui jälle kahtlen, kas minna või mitte, siis tuletaksin seda meelde...), et mida rohkem harjutad, seda paremini hakkab välja tulema. Kui üldse kohale ei lähe, siis ei tule nagunii ja ei hakkagi kunagi tulema, aga kui piisavalt suure ja kasvõi rumala järjekindlusega kohal käia, siis pole vist tegelikult kunagi kahtlustki, et miski, mida tahad, varem või hiljem siiski välja tulema hakkab. Kuid enamasti pole mul nii palju kannatust.. :P

Ja siis oli mul eile selline põnev asi koolis, et ühes loengus, mida ma kord nädalas täiesti vabatahtlikult lihtsalt kuulamas käin (Geographische Aspekte des Freizeit- und Tourismusmanagement) olid eile kaks noort inimest rääkimas ühes reisiorganisatsioonist (www.skr.de). Nad tutvustasid lihtsalt, millega nad tegelevad ning rääkisid põgusalt (ajapuudusel), kuidas mõningad asjad toimivad reisifirmades üleüldiselt (no nt kuidas reisipaketi hind üldiselt kujuneb) ja siis ka sellest, et neil on 2 praktikakohta vabad. Kokku töötabki selles firmas ainult 25 inimest (nende hulgas näiteks 5 tootejuhti ja 12 projektijuhti), kuid koostööd tehakse selliste suurte reisiagentuuridega nagu Thomas Cook jm. Igati vinge ning just see, mida mina tahaksin ning kui ma oleksin sakslane ja/või oskaksin saksa keelt, siis lihtsalt suurepärane võimalus, millest tuldi kooli rääkima ja pakkuma. Et nagu, miks meil Eestis selliseid asju ei ole. Ja kui ka oleks, siis meil Eestis ei oleks kunagi nii lahedaid firmasid üldse olemaski. Rääkimata palgast, võimalustest ja kõigest muust. Oeh.

Läänerindel muutuseta

Ehk interneti saaga jätk. Sain kirja, et olen ületanud internetti 4,13 GB ning kui ma 25 euri maksta ei taha, siis enne detsembri algust, esimest poolt, ma internetti tagasi ei saa, võta või jäta. Siinkohal mainiks, et 4GB oli kuu norm ning minu sõps läti tüdruk kasutas 11,67 GB ning karistus on ikka sama. Ehk siis internetita oma toas uue kuu esimese pooleni.

Reede hommikul kl 10.00 otsustasin trenni minna. Olin juba eelnevalt veidi kahtleval seisukohal, sest tavaliselt valmistab mulle raskusi kl 9 üles ärkamine, kuid nüüd alustada kl 10 trenni...... no ja ega see viimaseks hommikuseks trenniks siin mul jäi ka. Kahju, et see trenn on salsa-aeroobika, sest ladina rütmid ja tantsud mulle niii meeldivad, KUID... treener on JÄLLE see puujalgne 60-aastane vanamutt. No andke andeks, aga kas siis tõesti pole kedagi vähe kobedamat treeneriks panna? Lisaks sellele, et ma niigi pole hommikuinimene ning et ma niigi olin suht unine seal, siis nt Eestis on treenerid vähemalt nii ennastsalgavalt entusiastlikud ja energilised, et treening valmistab tõesti siirast headmeelt. Kuid siin... ma lihtsalt tõsiselt vihastasin poole trenni pealt treeneri peale, sest no krt, kui sa tahad treener olla, siis viitsi ennast ikka liigutada ka ja õpi vähemalt kava selgeks, mida sa tahad teistele õpetada (mis muidugi selle vanamutiga nagunii raske ei ole, st ülikerge) ehk mitte eriti väljakutsuv. Niiet, kahjuks või õnneks on mul seekord isegi väga lihtne salsa-aeroobika trennist loobuda. :)

Pärast trenni käisin linna peal jalutamas. Ma pole siiamaani veel kesklinna tänavatest päris sotti saanud, et kus miski asub ja kuhu miski tänav viib. Niiet ma siis otsustasingi lihtsalt jalutada ja ringi vaadata. Nüüd on kohe palju selgem pilt. Avastasin veel ühe sellise laheda koha klaasist maja sees, kust on näha vana linna müüre. Äramainimist väärib see puhtalt seetõttu, et seda müüride osa ei olnud üldse mitte vähe. Mitte nii vähe kui Tallinnas vabaduse platsil natukese klaaspõranda alt näha on :)

Lisaks astusin ma sisse ka Trieri toomkirikusse (Trierer Dom - www.dominformation.de). Lisaks sellele, et see on üks erakordselt suur ja võimas ehitis, on see ka Saksamaa vanim kirik üleüldse.

Ning ka seest ülivõimas. Mulle meeldis. Mulle meeldis seal isegi ühes nurgas asuva jumalakuju ees istuda ja jalgu puhata ja mõelda. Vot nii võimas kirik oli see. Kahju oli mul sellest, et samal ajal oli seal liiga palju teisi inimesi, ehk et see koht on kahjuks liiga turistikas. Aga mida sa ikka muud Saksamaa vanimast toomkirikust tahad, ei saa ju pahaks panna. Ma ise olin ju ka seekord esimest korda seal ehk siis täies hiilguses turisti staatuses.

Reede õhtul tegime Elina ja Andaga veini proovimist koos viinamarjadega. Veiniks oli jälle siinne Riesling (pudeli hind - 2.25 euri. Vein - väga hea).

Laupäeva hommikul startisime juba 9.30 (kas ma just mainisin, et ma pole hommikuinimene?) meie matkateekonnale Trierist 2 raudteejaama peatust põhja poole Kordeli pisilinna. Aga linn ei olnudki meie eesmärk, vaid hoopis ühest raamatust nähtud matkarada, mis sellest linnast alguse saab. Niisiis. Oligi juba ju kuu aega möödas meie eelmisest matkast, mis päädis 8 km asemel 25 km läbimisega ning lubadusega, et enne kevadet me uuesti loodusesse ei lähe, vaid käime edaspidi aint linnasid avastamas. Olime unustanud ka lubaduse, et mitte kunagi - st MITTE KUNAGI - ei tohi minna matkale ilma korraliku kaardita :D Aga mida tegime meie. Järjekordselt. Shallalaaa ja hopsassaa... seljakott selga ja ohhhh, küll me kõik üles leiame! :D Tutkit. Jälle eksisime ära. Nagu tõsiselt. See ei ole tglt üldse naljakas, kui sa kõnnid mööda paksu metsa, kus mingid matkarajad ju täitsa on, kuid sa ei tea, kuhu nad välja viivad ja kui kaua mingisse sihtkohta veel maad on jne. Järgisime küll väikseid märke, mis pidid meid oletatavasti ühe järjekordse kõrge kaljuni juhatama, kuid.... ühes kohas õnnestus meil millegipärast täpselt totaalselt risti vastupidine suund valida. Ja me muidugi ennastunustavalt rühkisime muudkui edasi ja edasi - 3 läbimärga lambakest - läbi tõsiselt paksu maadkatva märja lehevaiba, läbi üsna tõsiselt arvestatava seenevihma..... kuni ühel hetkel ma ütlesin, et kuulge, kas keegi meist vaatas seal kohas, kus me metsast välja tulime, vasakule poole kah? Ei. Keegi ei vaatand. Me lihtsalt hakkasime millegipärast kohe paremale astuma. Kõik 3. Oleks siis mina üksi pimekana. Aga teised järgnesid mulle kui juhtoinale, vaevumata ise nina kapuutsivarjust üles tõstma, et ise mõelda, kas mitte teises suunas ei peaks minema. :)

Hakkasime mingi aeg siis tagasi kõmpima. Enam ei olnud väga naljakas. Jalad olid juba suht jääkülmad ja me olime veits üle tunni kõmpinud (alates rongijaamast). Ja siis ühel hetkel sõitis meile sellel kitsal metsateel vastu auto, mis täpselt meie nina all seisma jäi, et end ringi keerata, kuna just täpselt seal juhtus olema veidi laiem koht. Olime seda autot ja naist näinud ka meie teekonna alguses meist mööda sõitmas. Temagi tundis meid ära ja küsis kas oleme eksinud. Me olime. Ja siis ta võttiski meid peale ja viis meid autoga Burg Ramsteini juurde, mis oli meie teine sihtkoht pärast seda kaljuronimise mõtet, millest me oma valepöördega ilma jäime ja lõpuks loobusime. Autoga saime aga ilusti vanaaegse kindlusevaremete külje alla, kuna sellel naisel oli seal restoran.

Burg Ramstein

Pärast jõime siis tänutäheks teed seal :P

Tegelikult, hoolimata külmast ja märjast ja pahast, jäävad sellised seiklused väga hästi meelde alati just positiivses mõttes. Näiteks hiljem ei mäleta sa enam seda, et sul oli külm, vaid mäletad ikka, et ohh.... nii lahe, seiklesime seal metsas ja pärast saime autoga kindluseni ja siis jõime seal hubases restoranis teed, samal ajal kui väljas ikka hallile novembrile kohasel vihma pladistas sadada. Nii tore! :)

Pühapäeval oli minu kord meile kolmele süüa teha. Otsustasin väga lihtsa ja tavapärase kartuli-hakklihakastme kasuks. Seda seetõttu, et ma iseendale üksinda polnud siiamaani veel raatsinud hakkliha soetada, kuigi hakkliha toidud üldiselt mu lemmikud on. Kuid sellise tähtsa päeva puhul siis otsustasin, et teen hakklihakastet.  Ja ilma üllatuseta sai see niiiiiiii heaa! Teistele ka meeldis väga. Hehe.

Ja võibolla vääriks veel veidi mainimist minu teisipäevane üks loeng. Nimelt tõsteti ühe loengu toimumisaeg, millele end reganud olin ja mis muidu jaanuari lõpus kahel nädalavahetusel toimuma pidi, ümber iganädalaseks loenguks algusega siis eile (9.nov). Läksin siis kohale ja mulle avanes väga veider, ma ütlen: VÄGA veider vaatepilt. Jõudsin kohale kogemata (enda rumalusest, kuna ei leidnud klassi üles) 15 minutit hiljem ning vaatan, et mis värk on... inimesed seisavad ukse taga, vahel läheb keegi sisse, vahel tuleb keegi välja.... piilusin ise lõpuks sisse ja nägin, et ok... õppejõud on õige (ikka seesama jõuluvana-onu, kes kõiki turismiaineid siin vist annab)... aga loengusaalis käib ka kõva lärm. Kuigi õppejõud istus all tahvli ees tooli peal mikrofon nina alla suunatud, nina raamatusse puuritud ning lihtsalt luges.... ja luges..... ja luges.... luges nagu juturaamatut, luges lihtsalt maha, kordagi pilku tõstmata, kordagi liigutamata, kordagi välja tegemata sellest, et kõik ajavad juttu, naeravad käivad sisse-välja. Seal valitses lihtsalt täielik kaos. Ja õppejõud ei teinud välja, ei tõstnud pilku kah. Ja siis veel korjati õpilaste poolt allkirju, et... a´la nii ei saa olla, et selline loeng on... päris palju allkirju oli seal juba selleks ajaks, kui paber minuni jõudis, aga ma ei kirjutanud alla, sest esiteks jäin ma hiljaks ja ei tea, miks õppejõud otsustas lihtsalt õpikut maha lugema hakata, teiseks ei ole see aine mulle kaugeltki kohustuslik ja ma regangi end sellelt maha ja mind tglt ei tõmba üldse mingid allkirjade kogumised või streikimised või meeleavaldused või mis iganes.... aga kohalikke üliõpilasi ajab õppejõu selline teguviis loomulikult ülimalt närvi. Nagu misasja! Mina istusin seal kohapeal seetõttu, et mul oli seal wifi ja ma sain selle ajaga endale näiteks seb-i virtuaalse pangakaardi tehtud ning bussipileti frankfurt-hahni lennuväljale ostetud 18.detsembriks, kui ma koju lendan. Mul oli suva, kus ma istun ja seda teen.

Järgmine loeng oli mul selle sama professoriga ja siis ta oli juba jälle normaalne ja tavaline ning pidas vapralt terve seminari inglise keeles. Kuigi seekord oli probleem selles, et ta oli kogemata poolele rahvale jätnud seminarimaterjali saatmata ning mina olin nende hulgas, kes ei saanud ning siinkohal ei ole vist vaja mainida, et seminar on üles ehitatud sellele eeldusele, et kõik tulevad kohale, tekst eelnevalt väga hoolikalt läbi töötatud. Aga noh, seekord siis nii. Tagantjärele saatis ta lausa 6 erinevat e-maili, igas vabandades nende ees, kes eelnevatest e-mailidest ilma jäid õigel ajal ning nüüd on mul kõik tekstid ja slaidid ja materjalid jälle olemas. Jei.

Kõige viimase asjana tahan mainida uut filmi: Wicker Park. Keda huvitav, see võiks vaadata ;) Pole kaua aega vaadanud filmi, mis mind filmi algusest lõpuni ekraani ette naelutab ning isegi järgmisel hommikul hommikusööginõusid pestes mõtlesin tagantjärele filmisündmustikule ning leidsin, et ma pean seda veel kord vaatama, et kõigest päris täpselt aru saada... aga seda positiivses mõttes.... see oli lihtsalt väga ootamatu ülesehitusega!

Oh internet, oh internet, millal sina tuled..

Täna alustan ma oma blogipostitust selle kurva tõdemusega, et mul ei ole ühikas juba 2,5 päeva internetti. Jah, seda kurba sündmust tasuks isegi tundides lugeda, et mitu tundi mul internetti pole olnud. Kuid kui ma esialgu olin päris lootusetu ja arvasin, et nüüd olengi kuu aega internetita, siis täna sain väikese lootuskiire, et asi on ikka ülikooli poolne suure tõenäosusega ja et vast ehk ikka lähipäevadel probleem laheneb, muidu pean koguaeg ülikooli juures netti minema. Aga no nii hea on ju ikka oma kodus, oma toas, ilma välja minemata istuda arvuti taha ja meile või uudiseid või mida iganes lugeda-teha. Ma natukene nagu kartsin, et see netijama võib olla seotud ka sellega, et ma oktoobri viimasel õhtul tahtsin oma üle 2GB vaba ruumi ära kasutada ning panin filmi tõmbama. Esimene film aga ei võtnud pea üldse mahtu ning seetõttu panin ka teise tõmbama, aga kui teine film oli 1/5 tõmmatud, vaatasin, et jeeez, nüüd on maht üle (näitas 4,18GB), 31.oktoobri keskööni oli aega umbes pool tundi... kusjuures 1.novembri ehk uue kuu hommikuks olidki mu interneti mõõdud ja näidud uuesti ilusti nullis ja kõik toimis ka veel teisel novembril, kuid siis äkki, enam ei olnud netti. Seega, ma nagu väga hästi ka ei taha uskuda, et see neti ära kadumine võib olla seotud minu pisikese mahuületamisega...

Vähemalt oli see 1 film end 100% väärt, lõpuks ometi sain ma ära nähtud "Eat, pray and love"... kusjuures, kui muidu vahest on nii, et raamat on parem, kui film, sest raamatus saad sa omaenda maailmas kõike ette kujutada, siis selles filmis ma küll ei pettunud. Minuarust oli kõik täitsa paigas... ainuke võlts asi oli see, et kui raamatus oli kirjeldatud, et Liz hakkas 3 kuu pärast perfektselt itaalia keelt rääkima, siis ma tahaks teada, kuidas krt see tal õnnestus, kui nad koguaeg ainult ja ainult inglise keeles räägivad ja isegi itaalia 80-aastane vanamammi inglise keelt oskab... mida päriselus 90% juhtudest kindlasti ei juhtu :D Aga muidu oli ikka hea film.

Teisipäevaks pidin ma läbi lugema 30 lk inglisekeelset materjali managementi kohta... ja siis natuke oli see seotud ka turismi managementiga. Ma kartsin algul, et jah, loen läbi küll, aga koolis hakkab arutelu ikka saksa keeles pihta, kuid seekord otsustas õppejõud seminari läbi viia inglise keeles. Ja siis ma sain kõigest aru ja isegi tekst sai selgemaks ja sain isegi ühe korra oma arvamust öelda ja nii... kuigi enamik sakslasi ehk kohalikke ei teinud selle seminari ajal kordagi suud lahti.

Lõpus aga läks aeg nii üle, et me ei jõudnudki aruteluga lõpuni ja õppejõud muutus kärsituks ja hakkas siis saksa keelt vuristama ja tundus olevat natuke pahane, et näääd, teeme küll inglise keeles, aga see võtab nii kuramuse palju aega.......... hõhõhõõõõ, mul suva... ma ütleks selle peale, et kui kõike ei jõua, teeme pool, aga peaasi, et ma sellest poolestki vähemalt aru saaksin! :D Sest niipea, kui asi saksakeelseks läks, kadus selgus minu silmist ja kõik asendus vaid ähmase ettekujutusega umbkaudsest teemast :D

Samal päeval oli mul veel ka teine loeng. Tuli välja, et seekord on seegi seminari vormis. Kusjuures kohal oli aint 13 inimest ning õppejõud oli mingi teine mees ja kõik pidid ringis istuma ja õppejõud esitas mingi küsimuse ja igaüks pidi oma arvamuse ütlema. Ei hakka mainima seda saksakeele asja jälle, jah..... aga natuke siiski :D Nimelt, esimene kord, kui järg minuni jõudis, suutsin ma end aint sellega välja vabandada, et ma olen erasmus ja mai saa midagi aru (ilmselt täpselt nii see lause mul välja kukkuski).... aga teine kord, kui järg jälle minuni jõudis ja mul jälle polnud õrna aimugi küsimusest ega arutelu sisust ega eelnevatest vastustest ja ma jälle õlgu kehitasin.... siis õppejõud enam jonni ei jätnud.... kordas küsimust (millest ma ikka aru ei saanud), aga vot siiis tuli minu juurde vist mingi kaitseingel, sest, olles näost peedipunane (mida muga tavaliselt ei juhtu), kraaksatasin ma üle huulte omastarust inglisekeelse sõna (Price- hind), mis saksa keeles kõlab samamoodi (der Preis), aga mis mul sel hetkel meelde ei tulnud... ja oh üllatust, see vastus sobis õppejõu poolt esitatud küsimusele :D:D Super!!!! :D

Nüüdseks on uuesti alanud ka need kurikuulsad saksa keele tunnid. See B1 grupp, kuhu ma sattusin, aga nüüd aga hoopis teisest puust. Nüüd tundub mulle, et ma polegi kõige saamatum. Nüüd ma saan aru ja oskan vastata rohkem kui nii mõnigi seal. Naljakas. Aga näiteks esimesel päeval istusin ma koos armeenia tüdrukuga ja teisel päeval koos jaapani tüdrukuga ja see jaapani tüdruk säras pärast tundi nagu päike, kuna ma aitasin tal ühte harjutust teha ja selgitasin talle asju... nagu naljakas, et mina, MINA, oskasin midagi saksa keeles selgitada, heh. Kui saksa keele õppimine piirduks aint saksa keele tundidega, siis võiksin ma arvata, et ma olen juba edusamme teinud ja oskan juba midagi.... aga no lükake mind ainult mõnest päris-loengu uksest sisse, kui ma enam mitte millestki ööd ega mütsi ei jaga :D Veel.

Siis tahtsin veel kurta, kuidas ma teisipäeva õhtul, olles totaalselt ilma jäänud oma kallist internetist ning olles uue olukorraga veel üldse mitte kohanenud, läksin varem magama, ning just sellel õhtul oli kuskil meie majas pidu ja just sellel õhtul tahtsid ka minu sõpsid lätlased, kes muidu ka rahulikud ja mitte-pidutsemis-altid on, välja minna.... ma olin juba mingi pool tundi täitsa poolunes olnud, kui nad mul äkitselt ukse taga seisid ja välja kutsusid (kl oli siis 23).... ja seekord jäigi mul pidu pidamata, kuigi pidu tuli mulle peaaegu ukse taha. Järgmine kord siis :)

Ja siis veel seda, et käisin elus esimest korda Jazz tantsu trennis ja see meeldis mulle täitsa hästi. Lähen teinekord veel.