Nancy (France) ja eksamid ehk viimased 3 nädalat :)

Nonii, kuhu ma siin vahepeal ära olen siis kadunud? Ma ise tean küll, natuke oli siin tegu laiskusega (sorri:)), aga natukene oli tegu ka sellega, et ma valmistusin eksamiteks, millest omakorda oli tingitud see, et mul eriti midagi huvitavat siin ei juhtunud. Aga natukene vajab tagantjärgi kirjutamist küll paar asja.

Kõige lahedam oli mul siin juba 3 nädalat tagasi aset leidnud väljasõit Prantsusmaale linna nimega Nancy. Asub ta ca. 160 km Trierist ning sinna viib kiirtee läbi Luxembourgi riigi. Sellele ekskursioonile läksime Anda ja Elinaga tegelikult mitte omapäi, vaid võtsime „tuusiku“ Internazionales Zentrumi kaudu, mis korraldabki Trieris õppivatele välisüliõpilastele keskmiselt korra kuus mõne väljasõidu ekskursioonibussiga. Nt novembris käisid nad Saksamaa ilusaimaks linnaks nimetatud Heidelbergis ning detsembris külastati kolmepäevasel väljasõidul Schwarzwaldi, koos selliste linnade külastamisega nagu Strasbourg (Ida-Prantsumaal) ja Freiburg (Saksamaa edelanurgas).

Aga nüüd minu Nancyst. Ma pole ju ise varem Prantsumaal käinud ning Prantsusmaa on üks vähestest Euroopa riikidest (kui Balkanimaad välja jätta), kus ma veel üldse käinud polnud (sellele lisaks meenuvad veel Taani, Holland, Belga, Portugal, Slovakkia ja Ungari) ning seetõttu ei osanud ma mitte midagi oodata või ette kujutada, kuid see, milliseks osutus Nancy linn ei oleks kindlasti minu ettekujutlustes sellisena Prantsusmaa kohta kuju ja ilmet võtnud. Ta oli lihtsalt nii teistsugune. Kas selline siis ongi päriselt Prantsusmaa??? Ma ei tea, ma ei ole ju endiselt mujal linnades käinud, kuid selle põhjal, milline oli Nancy, võiksin ma öelda, et ma jumaldan Prantsusmaad! Seal oli segu nii Itaalia-Hispaania pärasest arhitektuurist kui ka mõne nt Saksaliku suurlinna hõngust. Ja kõik need kohvikud ja bagueti müügikohad ja väiksed chocolateriad. Väga väga kihvt. Ilus ja armas linn.

Üks päris mitmest triumfikaarest Nancys

Tavaline tänav. Tänava lõpus on näha vanaaegse linnamüüri värav.

Place Stanislas ehk Nancy keskväljak

Place Stanislas vol. 2. Sellised purskaevudega ja kullatud väravad olid väljaku kolmes nurgas.

Place Stanislas vol.3.

Nii näeks Place Stanislas´st kala läbi oma silmade...

Noh ja siis vahepeal olen ma siin ikka jälle jooksmas ka käinud ja siis ükspäev võtsin ka fotoka kaasa, kuna otsustasin lisaks trennile 2:1 matka teha lähedal asuva viinamarjapõllu tipus asuva väikese kindluselaadse lagunenud hurtsiku juurde, et sealt siis vaadet nautida. Kõik oli ilus ja hea, aga kahjuks oli all orus suht udune, hoolimata päikselisest ilmast, seega kaugele vaatest midagi erilist välja ei tulnud. Lahe oli see, et nägin endast möödumas 4 ratsutajat. Lonkisid seal niisama nende viinamarjaväljade vahelistel teeradadel. Aga kihvt oli jälgida neid hobuseid minu nina alt mööda lonkimas, samas kui ilm on lihtsalt super ja mõeldes, et hetkel on alles jaanuari lõpp ja väljas on nii kevad.  Ja siis need hobused tundusidki nii müstilised seal J 

Selle maja omanikule kuuluvadki need ümberkaudsed viinamarjaväljad

Sinna kauguses paistva väikse kindlusejunnini ma pooljoostes matkasingi

Random pilt jooksurajalt

Kindlus või asi ..

Natuke veel jaanuarikuist maastikku

Noh ja siis kõige igavam osa... tegin siin paar eksamit kah vahepeal. Noh, mis seal ikka.... Algul olin küll vapper ja ma tõesti tõesti võtsingi jumalast vabalt seda kõike, aga mingi 4 päeva enne eksameid võttis küll vedelaks. Pidin ühel päeval tegema 2 suulist eksamit + saksa keele testi teise osa + päev enne oli veel saksa keele testi esimene osa. Ühesõnaga, kõik kuhjus nii kokku, kui sai. Aga ära ma need asjad tegin ja ikka täitsa hästi. Mõlemad ained, nii Destinationsmanagementi kui Mobilität und Verkehr (see transpordi teema) sain 2,0 ehk gut Saksa süsteemis, mis peaks Eesti süsteemis olema B ehk väga hea. Ise olen väga rahul J

Nüüd on üks eksam järgmisel nädalal veel tulekul ja siis on esimese semestriga Saksamaal ühelpool! Siis jääb üle veel mõned pisikesed formaalsused täita, hinneteleht küsida ja kinnituskiri selle kohta, et ma ikka kindlalt õppisin selle perioodi seal ülikoolis.. :D Seda on vaja Tartu Ülikoolile, kes ainult selle tõendi alusel maksab mulle (loodetavasti) välja ka teise semestri stipi. Ja siis varsti juba Londonisse ja siis varsti juba jälle koju ja siis ja siis ja siis.... algab päris päriselt KEVAD koos nartsisside ja õitsvate magnooliapuudega!!! Sooja on siin praegu juba konstantselt +4 kuni +8, eile näiteks oli +12 ja päike. Vaatasin veel netist Tartu ilma ka, näitas samal ajal -12 ja „feels like“ oli -21 L Minul oli „feels like“ ka +12 ja tunne oli super! Kahju on mul Eestimaast ja tema talvedest.

Mariensäule ja teisedki kohad

Sõidame nüüd kõik koos rongiga läbi Saksamaa. Minu teekond Saksamaa idapoolelt Leipzigist läänepoolele Trieri kulges siis 10.jaanuaril sedamoodi: Leipzig, Jena, Weimar, Erfurt, Fulda, Frankfurt am Main (seal vahetasin pärast 4h rongisistumist esimest korda rongi). Edasi lähme läbi Mainzi Koblenzi, kus vahetasin teist korda rongi pärast tunniajast sõitu ning siis Koblenzist Trieri sõidame koos veel 1h 20min.. pärast sellist kokku umbes 8 tunnist teekonda oleme ise ühed parajad reisivagunid valmis, eksole.. aga tglt on reisida ikkagi tore. Näiteks nägin ma rongiaknast selliseid lahedaid vaateid, et... no nt erinevaid üleujutusi siinsetel jõgedel või siis Frankfurdi linna pilvelõhkujate panoraami jpms J

Minu teekond läbi Saksamaa maakondade väga jämeda
punase joonena... täpset raudteede asukohta ei jälginud,
oluline on põhipoint: rongiga läbi Saksamaa :)

Vahepeal aga käisin ma nt taaskord Saarbrückenis. Seekord oli minu üks ja ainuke eesmärk külastada sealset ülisuurt shoppingukeskust Europe Galeriat, kuna hetkel on siin Saksamaal käimas ülisuured allahindlused. Kui aga aus olla, siis tulin ma sealt „Euroopa Galeriist“ niisama targalt ja tühjade kätega tagasi. Asi oli selles, et kui kaupa on liiga palju ja inimesi samuti massiliselt ühte suurde hoonesse tihkelt täis topitud, siis see tekitab teatava segaduse mu enese peas ja nii ma ei suutnudki mitte midagi sealt endale välja valida :D Ette rutates võin aga öelda, et hiljem õnnestus mul hoopiski mu enese kodusest Trierist paar vajalikku hilpu 50-70% allahindlusega soetada, mis tegi, tead, kohe palju rõõmsamaks mind J

Nojah, ja siis pühapäevasel päeval kutsusid Anda ja Elina mind välja jalutama. Väljas oli lausa tõeline kevad. Päike säras, linnud laulsid ning rohi tundus ka rohelisem, kui see jaanuarikuule kohane võiks olla. Seega tegin ettepaneku niisama ühika ümber jalutamise asemel võtta ette veidi põnevam ja atraktiivsem matk. Vaatasin käppelt vajalikud marsruudid ja kellaajad ja muud vajalikud asjad netist valmis ning meie retk võiski alata. Lõpuks ometi õnnestus meil ette võtta see nii lähedal, ometi nii kaugel tunduv sihtkoht, Trieri linnast läbi voolava Moseli jõe teisel kaldal kõrguv Mariensäule (die Säule – sammas, saksa k.). Avanev vaade oli lihtsalt suurepärane ning ka pilte sai ohtralt klõpsitud...

Lisaks sain väga ilusaid pilte ka niisama loodusest...

Minu viimase aja üks lemmikpilte

Lahe puu

mmm-mäed...

Aga tagasiteel tuli mulle ühtäkki pähe, et kui juba matkame, siis võiksime üheskoos sõita ka ühe Trieri äärelinnas asuva lossi juurde. Miks? Ega ma ei teagi... olin lihtsalt bussiplaani vaadates näinud, et ühe bussiliini lõpp-peatus on nimega Quint Schloss.. no ja ilma eelneva eeltööta internetis me siiski otsustasime riskida sellega, et meid ootavad ees a´la lossivaremed ja sõitsimegi pool tunnikest selle lossi juurde. Käidud, nähtud.

Quint Schloss

Nüüd on süda rahul, et seal midagi erilist just polnudki. Vb ehk suvel, kui puud on rohelised ja lossiaed ka korda tehtud J

Vahepeal avastasin linnas veel paar põnevat kohta. Nt St. Paulini kiriku, mis oli seest üleni kullatud...

St. Paulin Church

Judengasse, mis on kohe Hauptmarktilt ühe laheda maja alt sisse viiv käik või nagu tunnel, mis on veel säilinud osake vanast juudikvartalist...

Judengasse. Vabandan, aga hetkel on see pilt netist võetud..
hiljem asendan pildi enda isikliku originaaliga :P

Jõe äärest aga avastasin ühe väikese tänavajupi vanast nö kalameeste kvartalist (Fischer-Viertel "Alt Zalawen"), mis vähemalt internetist nähtud piltide järgi tundub suvel kohe eriliselt kihvt, õdus ja mõnus koht tassikese kakao või klaasikese veini nautimiseks vaatega Moselile, kuna majade ja tänava ja jõe vahel järgnevad üksteisele mitmed ja mitmed suvekohvikud (praegu olid nad muidugi suletud, kes see ikka vihma ja +5 kraadiga väljas istuks, hehe).

"Alt Zalawen"
(Ilmselgelt on ka see pilt hetkel netist võetud, kuid just sellise
suvise vaate pärast tasub Trieri eriti just suvel külastada.)

Leipzig ja Dresden !!!

Päev enne aastavahetust alustasin oma teekonda Tartu-Riia-Berliin-Leipzig. Tartu bussi peal sain tuttavaks ühe Rumeeniast pärit tüdrukuga, kellega siis terve tee juttu ajasime. Ta teeb nimelt Vilniuses erasmust, kuid oli jõulude ajaks hoopis Eestisse tuttavatele külla sõitnud ja liikus nüüd tagasi Vilniusesse aastavahetust vastu võtma. Reisides ongi see lahe, et tuttavaks on võimalik saada nii paljude inimestega ning rääkida nii nii paljust ja samas mitte millestki, kuid pikad reisid muutuvad see-eest märkamatult lühemaks.

Berliini pearaudteejaamas 2h Leipzigi rongi oodates oli mul parasjagu nii palju aega, et pildistada maailma kalleimat Swarovski kristallidega kaunistatud hiigelsuurt jõulupuud..

Ja kristallidega jõulupuu lähemalt...

Ja nüüd kauaoodatud Leipzig J Leipzig asub niisiis Sachseni maakonnas, olles oma ligi 519 000 elanikuga maakonna suurimaks linnaks. Oma sealveedetud 10 päeva jooksul nägin ära enda arvates kogu linna vaatamisväärsused ning sõitsime Mitjaga risti ja põiki läbi linna peaaegu kõik trammiteed. Võin nüüd julgelt öelda, et ampsan sellest suurest linnast üsna kenasti läbi.

Aastavahetuse võtsime vastu linna ühel suurtest peaväljakutest – Augustusplatzil. Ilutulestikud hakkasid pihta juba pimeduse saabumisega ning olles kl 23 saksa aja järgi vastu võtnud Eesti uue aasta, liikusime meiegi linna poole. Rahvast oli linnas paksult ja veel paksemalt ning tulemöll oli vähemalt tund aega täiesti uskumatult võimas ning ei tahtnud ka pärast südaööd kuidagi vaibuda. Rahvaski ei hakanud isegi 15 minutit pärast südaööd laiali minema. Kõige selle tulemöllu sees jäi aga meile arusaamatuks, millal see kõige õigem uus aasta siis saabus, sest raketid olid alates 23.30-st ühtemoodi võimsad ja suured kõik J Ühesõnaga, meie uus aasta algas elamusterohkelt! 

1.jaanuaril võtsime ette väikese rännaku linna, ja võiks öelda, et terve Saksamaa, ma ei tea, äkki isegi terve Euroopa suurima mälestusmärgi juurde. Nimeks sel Völkerschlachtdenkmal. Kohapeal selle hiigelmonumendi juures olles tundus see monstrum ikka tõeliselt suur, justkui oleks tegu mõne püramiiditaolise ebainimliku ehitisega.

Völkerschlactdenkmal

Käisime ka kesklinnas mitmeid ja mitmeid tiirusid jalutamas, sest iga kord oli midagi uut ja lahedat avastada või siis niisama nendel suursugustel massiivsetel linnatänavatel jalutada. Linnas on ka palju kirikuid. Üks on näiteks Thomaskirche, kuhu sisse on maetud kuulus helilooja J.S.Bach.

Kohe selle kiriku kõrval asub ka suursugune Saksa kommertspank.

Linnal on kaks raekojahoonet. Vana raekoda:

... ja uus raekoda...

Üks uhkem hoone kui teine.

Linnas on ka hulganisti shopinguvõimalusi kesklinna peatänavatel ning mitu suurt kaubanduskeskust äärelinnades.

Vaateakendega passaažikäik

Linnas on ka vanuselt teine ülikool tervel Saksamaal – Leipzigi Ülikool. Mitja õpibki hetkel seal. Kui mina olen eelnevalt kirjutanud, et minul on kõik nii lahe ja nii tore siin Trieri ülikoolis, siis Leipzigis ülikoolis käia oleks vist veel lahedam ja toredam. Nimelt asub ülikooli campus seal keset vanalinna teiste massiivsete vanalinna hoonete vahel, kuid on sealjuures siiski muljetavaldavalt suure üliõpilaskonnaga (kokku u 26000 üliõpilast; võrdluseks Trieris ainult 15000 ja Tartus 19000 üliõpilast).

Leipzigi linnale saab suurepärase ülevaate Fockebergi mäelt. 

Meie väga suureks õnneks sattus just sellel päeval olema võrratu päikesepaiste, niiet saime väga vahva elamuse osalisteks. Kui muidu möödusid meie päevad enamasti mööda linna jalutades ja võrratult kauneid hooneid ning tänavaid uudistades, siis Fockebergi mäele tuli natukene ka mööda lumist metsateed ülesse jalutada. 
Linnas on tegelikult päris palju ilusaid ja suuri rohealasid. Üheks neist on näiteks Clara-Zetkin-Park.

Clara-Zetkin-Park Leipzigis

Clara-Zetkin Park vol 2

Üheks väga väga toredaks päevaks meie jaoks kujunes aga Dresdeni linna külastus. Pakkisime endal hommikul koti head ja paremat täis ning asusime Leipzigi raudteejaama poole teele. Selgus aga, et meie välja vaadatud rongiaeg ei sobinudki meile. Nimelt ostsime me Dresdenisse minekuks kahepeale Sachseni maakonna päevapileti, kuid mis tuli välja, oli see, et meile sobival kellaajal väljuv rong oli ICE, ehk kiirrong, ning meil polnud õigust sellega sõita. Mõtlesime siis kähku plaanid ringi ja kuna me olime otsustanud sel päeval siiski kusagile minna, siis istusimegi järgmisena väljuvale rongile, mis viis meid Chemnitzi linna. Aga juba rongil otsustasime, et tahaksime siiski Dresdenit ka näha ning kuna Leipzigis oleks järgmist Dresdeni RE rongi pidanud ligi 2h ootama, otsustasime õnne proovida Chemnitzist väljuvate rongidega. Niisiis jäi meil Chemnitzis linnaekskursiooniks aega täpselt 45 minutit, mille jooksul me tegelikult kogu kesklinna osa ka ära nägime.

Chemnitz Marktplatz. Vana ja uue raekojaga

Rongijaamas aga juhtus järgmine äpardus :D Nimelt ootasime me seal siis rongi Dresdenisse koos perroonitäie teiste inimestega ning kui see rong siis väikese hilinemisega lõpuks kohale jõudis, siis hüppasin ma viimasel hetkel uuesti rongist maha ja Mitja minu järel. Ma ei saa aru, mis mul küll arus oli. Point oli muidu selles, et kogu ülejäänud rahvas jäi perroonile edasi tiksuma ja mina mõtlesin, et see rong pole õige, kui keegi peale ei tule. Tegelik situatsioon oli aga selline, et halbade ilmastikuolude tõttu jäid kõik rongid hiljaks ja kogu ajaplaan oli paigast ära ning kõik need ülejäänud inimesed ootasid seal hoopis Berliini rongi, mis kohe Dresdeni rongi järel saabus. Esialgne viivuke lohutust oli see, et järgmine rong meile tuleb poole tunni pärast, kuid jällegi.. ilmaolude tõttu saabus see veel 35 minutit hiljem. Oeh. Kokkuvõttes jõudsime me Dresdenisse alles kl 15 pärastlõunal, kuid kohale me jõudsime. Ja oi kuidas me siis nautisime seda ülimalt ilusat linna! Suhteliselt kiiresti läks muidugi pimedaks, aga enne seda jõudsime me ära käia 1 kiriku tornis ning sealt vaadet kogu linnale nautida.

Samuti jõudsime me ära näha kõik linna vaatamisväärseimad hooned. Alates Zwingeri lossist...

..lõpetades kõikide teiste kirikute, hoonete ja majadega.

Õhtul sõime veel kohalikul väikestviisi ka veel pärast uut aastat hingitseval jõuluturul Saksamaa spetsialiteeti Currywursti...

... ning jalutasime Elbe jõe ääres... 

... ning nautisime tuledesäras linna..

Kunagi tahaksime Mitjaga Dresdenit kindlasti veel külastada, eriti suvel, sest olgugi ülimalt vähesest sealviibitud ajast, jättis linn meile kustumatu mulje.

Viimane nädal Trieris ja jõulud kodus!

Viimasest postitusest on juba kuu aega möödas. Hmm.. selle aja jooksul olen jõudnud käia Eestis ja tagasi Saksamaale sõita, kuid mitte otse Trieri, vaid hoopiski Berliini kaudu Leipzigisse. Kirjutan kõigest järjekorras.

Enne kojutulekut kulusid viimased päevad Trieris veel viimaste asjade ostmiseks, mida koju tahtsin viia (loe: peamiselt  saksa maiustused). Selle aja sisse mahtus veel ka viimase pilgu heitmine jõuluturule ning Anda ja Elinaga väike linnatiir, kus sain neile näidata paari huvitavat enda avastatud nö nurgatagust. Ühest käigust sisse minnes nt pääseb ühte kesklinna kirikusse, aga seda käiku ei pane naljalt tähelegi ja nemad polnud seda igatahes varem märganud. Teine nö nurgatagune oli ühe kaubamaja kõrval, et kui nurga taha jalutada, tuli sealt välja veel ühe roomaaegse ehitise varemed. Niii kesklinnas, aga samas kui peatänaval pole, siis ei märgata ega teata sellistest asjadest enamasti midagi. Anda ja Elina olid igatahes rõõmsad, et nüüd oma silmaga seda ühest brosüürist nähtud vana majavaremet oma silmaga ka nägid. Õhtul istusime natuke Elina toas, kus Anda valmistas oma firmajooki. Mustsõstra mahl koos Riia palsami ning apelsiniviiluga. Maitses nagu mustsõstra mahl apelsiniviiluga. Samas oli nii hea,  et tegin seda hiljem kodus veelgi, küll aga ilma Riia palsamita, kuid mõnus soe jook on see ikka.

Kojusõit oli mul ülimegapikk. Algas see minu ühikast väljaminekuga 18.dets hommikul kl 9 ning koju jõudsin järgmisel hommikul kl 9.30. Kokku siis 24h. Lennujaama viiva bussi peal (sõit kestab 1h) sain tuttavaks enda kõrval istuva itaallasega, kes töötab Luxembourgis, kuid oli ka koju minemas. Tegelikult alustas juttu tema,  küsides kas ma oskan vene keelt. Saanud teada, et ei mitte ei oska, päris kust ma pärit olen..  kuulnud, et Eestist, teatas ta mulle, et jajaa, tal üks töökaaslane Julia on ka Tallinnast pärit ning me olevat väga sarnase näoga, sellest siis ka see vene keele küsimus :D:D

Riiga jõudsin kl 21 õhtul. Seal pidin ööbussi Tallinnasse veel 4h ootama ning juhuslikult sain tuttavaks 1 eesti tüdrukuga, kes sama bussi ootas ning tuli välja, et olime Frankfurdist isegi sama lennuga tulnud. Niiet need tunnid läksid nüüd väga kiirelt, kuna muljetasime oma Saksamaa kogemustest. No ja hommikul jõudsime Tallinnasse kl 6.30. Siis oli mul veel vaja eesti kaardiga raha välja võtta automaadist, kuid ilmselgelt olin ma pin-koodi ära unustanud või ma ei tea, mis automaadil viga oli, igatahes ütles, et pin on vale. Rääkisin siis bussijuhile suures ahastuses oma mure ära, et nii ja naa – olen välismaal olnud tükk aega  ja nüüd pin meelest läinud ja ei saa raha välja võtta – ja see bussijuht võttiski mu peale!!!! Lihtsalt usaldas mind, et ema toob Tartus raha bussile vastu, kui sinna jõuame. Lihtsalt on veel olemas lahkeid bussionusid ka meil! J Sebesse kirjutatud tänuavaldusele vastukaja pole tulnud, kuid loodetavasti saab see bussijuht kunagi vääriliselt tasustatud, näiteks Aasta Bussijuht autasuga vms...

Jõulud möödusid rahulikult kodus ja niiii hea oli kodus olla! J

Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli...

Minu vanaema raamaturiiulis on selline lasteraamat nagu „Agu Sihvka annab aru“. Kunagi lugesin need jutud otsast lõpuni mitu korda läbi ja ikka ja jälle algas iga uus jutt sellega, kuidas üks kuuenda klassi poiss koolidirektorile seletuskirja kirjutas mingisuguse pahanduse või äparuse tõttu ning ikka ja jälle algas uus kiri nii puhtsüdamlikult kenade sõnadega: „Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, tuleb mul alustada sellest, kuidas...“  ... kuidas mul kuuendas klassis teise võõrkeelena tunniplaani saksa keel ilmus. 7 aastat koolis ning aasta ülikoolis saksa keele õpinguid pole minus aga saksa keele oskust grammigi arendanud. Saksamaale tulin purulollina ning esimesed poolteist kuudki pole paranemise märke näidanud :P

Tegelikult ei peaks ma enda vastu nii karm vast olema, sest usun, et olen siin keeleliselt ilmselt veidike ikka arenenud küll. Aga ilmselt mitte piisavalt palju selleks, et suuta ära tõlkida üks tavaline trahvikviitung. Või siis oli tegemist jälle minu tavapärase põikpäisusega ning kombega luua asjadest oma teooriad ning neid siis ise jäägitult ja ennastunustavalt uskuma jääda. Minu internetisaaga lõpunoot on see, et asjad ei läinud päris nii, nagu ma algul kirjutasin, et ohohhooo, kui maksta ei taha, passin kuu aega ilma netita ja sis saan tasuta tagasi, nagu midagi poleks juhtunudki. Kui ma päris aus olen, siis tegelikult usun ma enda loodud teooriat siiamaani, et selline „karistus“ olekski täpselt parasjagu piisav olnud. AGA. Tegelik tõde on selline, et selgus, et kui 25 euri ära ei maksa, ei saagi enam mitte kunagi netti tagasi!!! :D Ja minusugusele rahaliselt kohati suht kopsikule ning oma ideoloogiate otsas istuvale tainale oli selline asi muidugi välk selgest taevast. Ürita veel tead kõige odavamat vorsti, leiba ja jogurtit osta eesmärgiga raha kokku hoida ja siis maksa lihtsalt oma lolluse pärast kogu kokkuhoitud raha interneti trahvi peale. Ahhhhh pohh... ühesõnaga on selle asjaga nüüd ühelpool :D Seda ka veel, et läksin oma trahvi siis lahendama 6.-ndal detsembril, olles selleks ajaks netita olnud kuu ja 3 päeva ning lahked tädid teatasid mulle, et nad annavad neti tagasi kas 1. Või 15.-ndal kuupäeval.... veelkord tüng. Nüüd palun mitte naerda, sest sel hetkel oli asi minu jaoks väga tõsine :D Aga siis mul hakkasid seal pisarad voolama, et mismõttes... rääkisin neile, kuidas ma olin aru saanud, et uue kuu algul saan neti tagasi (tasuta) ja kuidas ma nii kogemata aint nii natuke mahtu ületasin jne ja see oli nii nii hale tõesti, et tädi lülitas mu neti samal päeval (6.ndal) sisse tagasi ja nüüd elan siin õndsas rahus jälle edasi :D Kui sellised juhtumised ei õpeta sulle paremini, et võõrkeel on võõras riigis kohustuslik osata, siis ma ei tea, mis veel. Ning lisaks, et mina küll ei saa aru, kuidas kiviajal need inimesed ilma netita elasid :S

Olen kuulnud ja lugenud kõiki uudiseid Eestis möllavast Monikast, kuid tegelikult oli Saksamaal ka päris kõva raju päev enne seda, kui Monika Eestimaale siirdus. Siin see aga nii hirmus vist ei olnud, kuigi saksa keele õpetaja rääkis järgmisel päeval, kuidas ta 3km 5 tunniga läbis... peaaegu sama nagu Padaoru pantvangid...

Ning lisaks ei sõitnud Trieris bussid sel õhtul mitte vabagraafiku alusel nagu Eestis, vaid lakkasid hoopis sõitmast. Mina sellega muudmoodi küll kokku ei puutunud, kui et loeng jäi ära. Seda seetõttu, et lisaks enamikele kaasüliõpilastele ei pääsenud ülikooli juurde ka õppejõud (kuna ülikool on kesklinnast kõvasti eemal, siis tullakse sinna ainult bussi või noh, autoga...). 

Meie aga – mina ja Anda ja Elina – käisime sel õhtul selles lumetormis hoopis jooksmas jällegi. Ei saanud ju trenni vahele jätta. Aga seekord oli see ausõna jumala raske, kui kohati oli lumi põlvini ja muudkui hüppa seal hangedes edasi ja samal ajal on lumi suus, ninas ja kõrvades, silmadest rääkimata J Aga muidu oli vahva ja vahva oli see ka, kuidas meid nagu hulle vaadati ja eriti friiki näo tegi see mu sama inglasest naabrinnatar, kui ta meile koridoris vastu tuli ja meil kõigil kolmel juuksed tuisulumest nagu valged lumekuninganna kroonid peas püsti olid :D

Vahepeal käisin ka linnas ilusat jõuluturgu pildistamas. Ise olen piltidega väga rahul. Vaadake teie ka! J